Big city Sydney yks päev enne legendaarset aastavahetuse ilutulestikku, mis nii mõnelegi tuttav telekeraani vahendusel. See aasta õnnestub siis tõesti oma silmaga näha, kuidas Sydney Opera House kõrval Harbour Bridge'i 75th anniversary puhul korraldatakse suurim ilutulestikushow, mida siin linnas eales nähtud. Ja uskuge mind - kogu city elab vaid selle hetke nimel. Linn on paksult täis inimesi, kelle "must-do-before-You-die"listis on kirjas "Celebrate New Year's Eve in Sydney". Igal pool on väljas hoiatused, milla suletakse sild ja skeemid, kus näidatud parimad ilutulestiku jälgimise kohad. Hostelis vestelesin korraks yhe Norra tydrukuga, kes pidi ära ytlema vastleitud töökohast ja sõitma edasi Melbourne'i, kuna kogu linnas ei leidu mitte ainsamatki vaba voodikohta. Seega homne päev saab siin linnas olema tõeline disaster, mis kulmineerub taevasse lennutatava grandioosse tulede vaatemänguga. Väikese rahasumma eest broneerisin hosteli kaudu, kus peatun, organiseeritud transpordi ja vaatekoha, nii et aasta 2007 peaks mind tabama otse Sydney Harbour Bridge'i kõrval - loodan, et siiski mitte mõne eksleva sinirohepunase raketi näol;)
Aga see linn on sõna otses mõttes BIG. Kui tavaliselt on linnade, isegi maailma mastaabis suurlinnade, keskmeks piiratum city center, siis siin asendab seda võimas highway. Shopping center ei ole mitte 3 poodi kõrvuti ja 2 nende peal nagu meie oleme harjunud oma Lõuna- ja Viru keskustes - need on mõõdetavad kvartalites. Teel hostelisse möödun iga päev autode myygisalongidest, mis ei ole mitte FORDi, AUDI ning MAZDA esindussalongid kõrvuti, vaid see on paar kilomeetrit tihedalt täistikitud erinevaid automudeleid, mis kutsuvad inimesi neid endale omandama. Tõeline SUURlinn, mis minu jaoks liig mis liig. Olen maailma avastades erinevatesse suurlinnadesse sattunud, kuid nii halvasti pole ma end yheski neis tundnud. Oma osa selles mängib siin juhtum, et esimesel päeval õnnestus nii põhjalikult linnas ära eksida, et kaks tundi otsisin õiget bussipeatust, mille leidmine tundus kõige raskem ylesanne maailmas. Igayks teab vaid seda kanti, kus nad konkreetselt ise elavad ja seega on raske aru saada, kas abipakkuja saadab otse yle tee ja vasakule seepärast, et ta teab, et sinna suunda tuleb minna või ta lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole õrna aimugi. Lõpuks hakkas juba hämarduma ning olin nii lootusetus olukorras, et seisin ja pisarad lihtsalt voolasid ning esimest korda kogu oma reisi jooksul tundsin, et ei oska mitte midagi olukorra lahendamiseks ette võtta. Ja siis yks vana mees, kelle poole täielikult lootuse kaotanuna veel pöördusin, lihtsalt võttis mul käest kinni ja viis mind tänavate labyrindist läbi otse õigesse peatusesse - justkui päästeingel oleks ulatanud abikäe. Ehkki ei ole tegemist suurima linnaga, kus olen oma reiside vältel viibinud, aga kohe kuidagi ei istu see mulle. Elanike arvu poolest on Sydney 4.2 miljonit mitte just oluliselt suurem Melbourne'i 3.6 miljonist ( OK- Eesti mastaabis terve pealinna jagu inimesi, aga globaalses tähenduses vaid käputäis või veidi enam). Samas Melbourne oli nii armas ja kodune, et nyyd mõistan, miks 99% inimestest, kellega suhelnud olen, eelistavad kohvikukultuuri poolest tuntud kultuurimekat Melbourne'i suurlinn Sydney'le. Samas tundus Harbour Bridge'i pealt Opera House'i vaadates uskumatu, et lõpuks ometi olen jõudnud siia maailma teise otsa, mis kogu aeg vaid piltpostkaartide kaudu tuttav on olnud. Tasus tulla, kahtlemata, kuid siiski usun, et Austraalial on tuhandeid kordi imelisemaid tahke, kui Sydney Opera House.
Ent elades tänases hetkes - aastat 2006 on siin kandis jäänud alles täpselt 1 päev ja 1 tund ning siis... vaadake telekat, sest sellel aastal äkki hakkab silma mõni tuttav nägu, kui tuleb ylekanne aastavahetuses Sydney Harbour Bridge'i läheduses;) Aasta 2006 saabus minu ellu Londonis, aasta 2007 tuleb Sydney's - nii, et legendaarsest kolmikust, mida televiisori vahendusel alati näha saab, on puudu veel New York. Sounds good, doesn't it;)
Head Uut Aastat Teile kõigile!

Suur suur tänu kõigile Teile siiapoole maaakera teele lähetatud õnnesoovide eest! Olen nyydseks ametlikult yle elanud selle legendaarse päeva, millest alates mu vanus hakkab numbriga kolm ja ausalt öeldes polegi nii hull. Ellu jäin! Esimest korda võin öelda, et minu oma synnipäeval ei pidanud ma kylmetama paksu kampsuni sees, vaid istusin moonikleit seljas Murray jõe kaldal kängurude kõrval ja nautisin 36 kraadises kuumuses päikeseloojangut. Fabulous!
Internetist olen viimasel ajal tõesti võõrdunud, sest Austraalia näol ei ole tegemist just e-riigiga ning seega on ka blogi kirjutamine oluliselt raskendatud. Aga ega ma eriti sellest ka puudust ei tunne- siin on nii palju muud, mida nautida ja mis silmad särama paneb. Täna olen jälle ringiga tagasi Sheppartonis ja teel nightclub'i, et ametlikult tähistada vahepealset suursyndmust ehk liitumist kolmekymnendaid käivate inimeste klubiga;)
Töö tegemisega ei ole viimasel ajal eriti yle pingutanud, kuna igal öösel ärkan pisarad silmis ja käsi põlemas põrguvalus. So I have to face the truth - I am a city girl;) Ei ole see farmitöö just kõige lihtsam, ent enne jõule pole mõtet muud tööotsa otsida ning seega plaanin jõuluaja siiski kylakeses nimega Jerilderie mööda saata, et siis Sydney poole teele asuda. Granti pere kutsus mind jõululõunale, nii et õnnestub näha, kuidas Austraalias tähistatakse pyhi, mida back at home alati seostan valge lume ja verivorstidega, siin aga pigem higistava Santa Clausi ja sulanud shokolaadikypsistega. Nii kummaline on näha ehitud kuusepuid shopping center'tes ja puust päkapikke majakatustel, kui ise unistad vaid kylmast jäätisest ja õhukonditsioneerist. Sest palav on. Tõsiselt. Täna oli 41 kraadine päev, homseks tõuseb 42 peale ning mingit leevendust ei ole oodata. Ning vihma ei tule. Teie jaoks on veepuudus vaid filosoofiline mure, aga ise elades ja olles siin, näen iga päev kui kohutav on olukord tegelikult. 8 aastat ei ole korralikult vihma sadanud ja kõik on suremas. Ilusad ylesvõtted rohelisest mandrist ja laiuvatest viljapõldudest on hetkel vaid pildiraamatutes, sest tegelikkuses on kõik surnud. Sõites mööda highway'd osundatakse "Look- there is a lake" ja oled täielikus segaduses, sest ainus, mida näed on raagus puud ja kuivusest pragunenud maapind. Yritasin seletada, et "Lake - it means water, but I don't see any water". Jah - seal oli vesi, aga enam mitte. Ainukesed uudised, mida televiisorist näidatakse, on metsapõlengutest, sest kogu Victoria osariik põleb. Isegi Billabongi vineyard, mis asub 200 km kaugusel põhitulekahjudest, oli neljapäeval kaetud suitsuga ning Melbourne's ei pidavat olema enam õhku, mida hingata. Ning lõppu ei ole. Uus-Meremaalt tuuakse tuletõrjujaid, aga keegi ei suuda piiri panna nendele tohututele põlengutele, mis tänaseks on hävitanud 160 000 hektarit. Yks kõigi nende hädade põhjus on rohelised, kes aastaid võitlesid selle eest, et loomi ei tohi lasta mägikarjamaadele, kuna nad hävitavad taimestiku. Tänaseks on tulemus see, et tuli levib rohtunud metsaalustes yleinimliku kiirusega ja keegi ei suuda seda peatada.
Samas on siin nii palju ilusat, et ei ole veel kohanud backpackerit, kes öelnuks "I don't like this country, I just want to go home". Austraalia on unistustemaa - nii teistsugune, nii imeline.
Aga mingil moel on seekord siiski koduigatsus tekkimas, sest kaks korda olen hommikul yles ärganud teadmisega, et nägin unes lumesadu. Ning ema tehtud kartulipudrust ja valgest jahukastmest tunnen puudust- yritasin yks päev seda suures hädas ise teha, aga no ei ole see, mis kodus käies pliidi peal auramas ootas. Ent õunakook ja praekartulid kukkusid mul päris hästi välja;)