Eelmisel reedel Melbourne'i Tema Majesteedi teatri rõdul istudes jõudis esimest korda kohale, kui kummalise keerdkäigu mu elu mänginud on. Nimelt oli tegemist show'ga, mida loetakse kõige audentsemaks "Queen"'i coverdamiseks - midagi sarnast enamtuntud ABBA kloonimisega. Aga isegi kui tegemist oli vaid kunagise sygava teismeliseea iidoli koopiaga, valitses saalis õhustik nagu oleks Freddie ise laval olnud oma unustamatu meloodiate ja veidrate kostyymidega. See ansambel kujunes minu vaieldamatuks lemmikuks päeval, kui maailm sai 1991 a. teada, et "Queen"'i esilaulja Freddie Mercury on AIDS-i surnud. Just siis avastasin esimest korda hilisemateks lemmikuteks kujunenud "Somebody to Love", "We are the Champions", "Crazy Little Thing Called Love", kogu album "Innuendo" jne., jne. Aga teismeliseea iidoli coverdatud koopia nägemine oma ihusilmaga nyyd, kui selja taga 30.elusaastat tähistav juubel, tõi meelde 16. synnipäeva, kui sõprade poolt tellitud sooviloo "I Want to Break Free" saatel sai hääl kähedaks karjutud. Siin ma nyyd olen, 15 aastat hiljem, kuulates koduigatsusest haigena sedasama lugu iirlasest aktsendiga Freddie poolt laulduna kunagisest kodulinnast tuhandete miilide kaugusel asuvas Melbourne'i eliitteatris. Lõpuks free as a bird, unistamas vähem kui kahe kuu pärast saabuvast hetkest see vabadus loovutada ja siduda ennast yhte inimesega, kelle kõrval kogu ylejäänud elu tahan seista. Nii et alguses laulame me kõik "I want to break free", aga lõpuks on ikka sõrmus sõrmes ja huulil kysimus "Yes, honey - how would you like your beer to be served";)
Tegelikult on mul lihtsalt sellest pulmanduse värgist nii kõrini, et ei jõua ära oodata, millal see õudusunenägu yks kord läbi saab ja elu jälle normaalseks pöördub. Ametlik avaldus on nyyd sees ja tegelen hetkel tseremoonia kokkukirjutamisega, sest siin mandril ei piisa ju vaid sõnast "Jah", vaid pean nii isiklikud tõotused kui kogu jutustava teksti ise kokku panema. Registreerija on meil väga tore ja aitab igati, kuid siiski pean põhiosa ise valmis nikerdama. Hetkeseisuna on sõrmused meil löpuks graveeritud (nii ilusad said lõppkokkuvõttes!), kleit ootab proovimist ja parajaks tegemist, menyy on koostatud ja kutsed välja saadetud ning tyli ämmaga võtab aga enam tuure yles:P See esimene mulje, et mul saab olema maailma parim ämm on kahjuks nende pulmade organiseerimisega õhku haihtunud ja asi läheb järjest pingelisemaks. Nende kutsumata onupoegade jaoks, kellest eelnevalt kirjutasin, töötasime välja uue lähenemisviisi - teatasime Granti emale, et ega laeva peal on nii kitsas, et vist isegi toole ei saa tseremoonia ajaks panna või kui, siis ainult vanainimeste jaoks. Nyyd on ta nii hirmul, et ei julge piiksatadagi, et rohkem kylalisi peaks kutsuma, sest muidu on kõigil hetkel kutsututel lõpuks seisu/ujumiskohad;) Ma tean, et ega see ilus pole, aga mis ta siis tuleb meie õue peale kaklema. Ta tahab, et kõik asjad käiksid tema taktikepi järgi, aga meis tekitab see vastupidi soovi sõrad vastu ajada, sest need ju ikka meie kahe, mitte tema pulmad. Kuna eesti vanarahvas teadis rääkida, et ega kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, siis seega tõotab ametlik lõpplahendus suhteliselt põnevaks kujuneda;)
Ning meenus yks vana seik, mida siia blogisse tahtsin jäädvustada, aga seni alati meelest on ununenud. Nimelt kui juuli keskpaiku Malaisia reisi jaoks asju kokku pakkisin, otsisin välja ka oma eelmise suve päevituskreemi ja aftersun lotion'i, mis meie Jerilderie kodus vannitoakapi alumises sahtlis uut hooaega ootasid. Alguses neid sealt välja võttes ei saanud arugi, et mis värk on, kuni siis jagasin ära, et minu aftersun oli kogu pudeli ulatuses täiesti tahkele kujule ära kylmunud. See on see Austraalia peidetud kylg, millest ykski reisibyroo teile ei kõssa ehk et siin võib nii ka kylm olla, et isegi aftersun pudelis ära kylmub! Ei mäleta, et mul kunagi kauges põhjamaises Eestis sellist asja oleks juhtunud;)