Aitäh Sulle, Anneliis, selle 'Pea vastu' eest, sest täpselt seda on hetkel kõige õigem mulle soovida. Igatahes kui ma laupäeva õhtuks närvivapustust ei ole saanud, on kokkuvõttes väga hästi läinud;) Enamike jaoks tundub see muidugi kummaline, et peaks ju vastupidi elu ilusaim päev ees ootama, ent sellest konditsioonist saab aru ainult ise kunagi pruudi seisuses olnu. Tegelikult on tänaseks siiski meie poolt tehtud kõik, mis võimalik ja ylejäänud on teiste poolt kindlustada, et kõik sujuvalt laabub päeval, kui meie enam mitte millegi muu kui abiellumisega tegeleda saame.
Sellest hoolimata ei möödu need viimased vallalisepõlve päevad mitte silme ees virvendamas helesinised unistused, vaid kammides meeleheitlikult mõttes läbi veel kõikvõimalikke organisatoorseid kysimusi ja stsenaariume, mis kõik tollel päeval juhtuda võib. Ikka 100% eestlane ja seega miskit vasturohtu selle muretsemise vastu pole;) Ma isegi muretsen juba selle pärast, et ma nii palju muretsen, sest selle tõttu magamata ööd toovad kaasa täiendava närvilisuse järgmisel päeval. Samuti kaasneb magamata öödega telefoniarvete järsk suurenemine, sest kes muu kui Grant iga õhtu tunnikese seda närveldamist omakorda ära kannatama peab. Läbi telefonigi on kuulda, kuidas ta vahel hambad risti surub, et järjekordne minu poolt lendu lastud paha sõna alla neelata. Ning kui ma siis vihastan selle peale, et ta minuga ei räägi, argumenteerib ta vastu, et tema teada pole hetkel leiutatud veel sõna, mida ta saaks lausuda ilma et ma sellest tyli yles ei keerutaks. Ainuke veidigi kindlam väljend on "I love you", aga ega minu reaktsioon isegi selle peale võib osutuda ettarvamatuks tule sylgamiseks nagu Draakoni aastal syndinule kohane;)
Siiski tuleb tõdeda, et eesti vanarahva ytlus 'Kyll pulmadeks ära paraneb" siin mandril (vist gravitatsioonijõudude tõttu) paika ei pea. Kui mul eelmise nädalani õnnestus veel olukorda mingilgi moel kontrollida, siis eelmisel kolmapäeval Grantiga töö juures juhtunud õnnetus tõmbas viimsegi vaiba jalge alt. Nimelt lendas 10 minutit enne kolmapäevase tööpäeva lõppu (et ta ka varem too päev ei võinud lõpetada!) lihvimismasinat välja tera, mis lõikas sygava haava ta alahuulest kuni poole ninani ja põrutas kulmukaart. Tee peale ette jäi ka parem silm, ent tänu ohutusprillidele, kuhu tera lõikas sisse päris sygava vao, miskit hullemat ei juhtunud. Sinikas silma all on tänaseks taandumas, aga kui ta reedel mulle rongijaama vastu tuli, siis oli vaatepilt ikka enam kui õudne - paistetanud näoga, 14 õmbluse ja tumelilla silmaga meesterahvas, kellest nädal hiljem minu abikaasa saama peaks. Selgitasin siis talle, et ettepanekut valida pulmade teemaks “The Beauty and the Beast” mõtlesin ma siiski vaid naljana ning seega ei peaks ta oma koletise rolli nyyd kyll nii tõsiselt võtma;) Tänaseks on asi muidugi oluliselt parem, ent tundub, et antibiootikumikuuri tõttu ryypab Grant oma pulmas shampuseklaasist vaid lahustuvat valuvaigistit, mis tegelikult kihiseb ju suht samamoodi:P
Kokkuvõttes oli aga tegemist siiski õnneliku õnnetusega, sest silm ja nina jäid ju alles ning põletikku ei ole ka tänaseks tekkinud. Ja et millal siis veel, kui mitte enne pulmi sellist action’t korraldada;)