Eile õhtul peale jõusaalis käimist juhtusin pealt nägema yhe Eestis yles kasvanud inimese jaoks suisa uskumatut lugu. Nimelt algab minu töölt koju minek bussiga Philip Morrise tehase juurest naabruses asuva ostukeskuse juurde, kust järgmine buss mind raudtejaama viib ja sealt siis juba rongiga Melbourne'i eeslinna Glen Huntly'sse põrutan. Kokku seega ca 45 minutit yhistranspordiga seiklemist yyritoani, kus ajutiselt viimased 4 kuud asutsenud olen. Sealt eelpool mainitud ostukeskusest väljub samaaegselt aga kaks bussi, mis kuni raudteejaamani yhist teed sõidavad, et peale seda erinevatele marsruutidele siirduda. Ja eile olin ise õnnelikult just yhe peale nendest jõudnud ning see juba liikumagi hakanud, kui järsku uuesti pidurdas, uksed lahti tegi ja veel viimsel minutil mahajäänud reisija peale võttis. Kuid tegelikult oli tollel meesterahval hoopis selle teise, meie ees sõitva bussi peale saada, sest järgmiseni samal liinil sõitvani oleks olnud ikka pea tunnike ootamist. Ja mida tegi see "meie" bussijuht - liiklusfoori punase tule all peatudes manööverdas ta eesmise bussi kõrvale, tegi tolle juhile märkide abil selgeks, et tal siin reisija, kes hädasti hoopis selle kõrvalasuva bussi peal tahaks olla ning järgmises peatuses pidasid kinni juba mõlemad, et too algselt mahajäänud reisija ikka õige bussi peale saaks. No tehke mis tahate, aga ei meenu kunagisest "Eesti ajast" kyll taolist lugu - vahest olid õnnelik, et kätt või jalgupidi ukse vahele rippuma ei jäänud, kui Tallinna bussi/trollijuht nina ees uksed kinni virutas;) Vot selliste hetkedel tunnen siirast rõõmu, et elusaatus mind just siia mandrile on suunanud, sest austraallaste lahkus ja abivalmidus on tõesti vahest niivõrd yllatuslikult sydantsoojendav. Eriti suur tundub see erinevus muidugi siis veel kui käin Delfist kodumaiseid uudiseid lugemas - kust kohast kyll nii palju sappi ja vihkamist võetakse aru ma ei saa. Tõeliselt kylma dushina mõjus pea kuu aega tagasi loetud artikkel president Ilvesest - niivõrd kurja ja õelust täis artiklit pole ma oma elus veel enne kohanud. Kas Eesti inimene yldse kunagi millegagi rahul olla oskab ja seda, mis raske vaevaga kätte võidetud, hindab - mnjaa... Konnatiigis elades kipub see maailmavaade mõnel ikka suisa kokku kuivama ja seepärast näibki, et igal pool mujal on parem. Uskuge mind - ei ole, aga mujal lihtsale ei viriseta selle yle, mis puudus, vaid rõõmustatakse, selle yle, mis olemas! Pole ma ei oma eelnevatel reisidel maailma erinevatesse nurkadesse ega ka siin Austraalia mandril veel pudrumägesid ja piimaojasid näinud. Ausalt ja avameelselt - siinne ametnike byrokraatia on tappev, arstiabi kvaliteet võrreldes Eestiga kohati olematu, toit poes kallis ja päevitamisega kaasneb nahavähk. Kuid inimesed ei kontsentreeru mitte sellele, mis võiks olla teisiti, vaid tervitavad kõiki vastutulijaid hommikul hoopis naeratusega. Pulmade ettevalmistamise virr-varris Grant vahest ohkab lootusetult, et kuule tydruk, lõpeta ykskord see lõputu muretsemine - kyll kõik kuidagimoodi laabub. Ma siis ikka vastan, et "I can't - I was born as an Estonian, so I just have to worry". Aga täpselt kuu aja pärast on saabumas siis see hetk, kui minu kunagise hyydnime ametlikuks aluseks olev alus perekonnanimi Tamm asendub tiitliga Mrs. Harvie;) Sellega seoses on tõenäoliselt blogisse kirjutamisel tulemas pikem vahe, sest töö ja viisa asjaajamiste tõttu toodan iga päev niigi keskmiselt 4-5 A4 lehte mõlemas keeles. Peale selle on mul iga päevaga syvenenud tunne, et need silma eest ära olevad asjad kipuvad ikka enam kui kiiresti ära ununema... Praktiliselt juba aasta olen siia kirjutatud oma tripil nähtust-kogetust ja yha raskem on ilma tagasideta sellesse panustada. Eks ma pulmadest ikka ylevaate jutus-pildis teen ning muidugi kui just midagi extraordinary põrutavat juhtumas, et omal oleks ka tulevikus vahva lugeda elu Austraalias alustamise ajast. Kuid lähema 30 päeva jooksul saab vaieldamatuks proriteediks olema siis yritus, mille kutse sai valu ja vaevaga nikerdamise tulemusena valmis järgmine: