Esimesed suvekuulutajad siin Austraalias on endast aktiivselt märku andmas ja see tähendab ka stabiilset keskmist päevast temperatuuri nii 30 kraadi ringis, ehkki koduses Jerilderie's on juba yks 44-kraadinegi päev olnud. Igatahes räägitakse hirmulugusid rekordkuumustega suvest, mis mindki vaikselt murelikuks teevad ja millele vastukaaluks nägin eile öösel unes, et hommikul tööle minnes uksest välja astudes nägin oli oma meetripaksune lumi maas!. Põhiteemaks neis juttudes on muidugi vesi ja kui palju seda jätkub. Metsatulekahjude hooaeg ei ole enam kaugel ning just lugesin internetist, et Brisbane's on kasutusel juba maksimum veepiirang nr. 6. Yldse on neid piirangute tasemeid yhest kuueni ja see kõige viimane tähendab, et sisuliselt tohib vett vaid enda tarbeks kasutada ja kõik ylejäänud veega seotud tegevused on äärmiselt piiratud (N: autodel on lubatud pesta vaid klaase ja peegleid, kuid keelatud on auto kere pesemine). Melbourne on hetkel 3 peal, aga arvestades seda, et kuumaks alles hakkab minema ning veereservid on täidetud vaid 40%ulatuses, siis seega on oodata, et asi siingi karmiks läheb. Mäletan, kuidas me mõlemad Mal'ga Malaisias nautisime syydimatult oma minimaalselt veerandtunnised hommikusi dushi all käimisi - mmm! Siin aga yritad vastupidiselt nii kiiresti kui võimalik end veega yle kasta ja seda mitte yleliigselt kulutada. Kuidagi ei lähe meelest ka eelmise aasta kurioosne juhtum, kus 100 000 elanikuga linnas nimega Ballarat saigi yhel päeval vesi otsa. Toitlustusasutused istusid mustade nõude virnade taga, poed olid inimeste poolt joogiveest tyhjaks ostetud ja haiglates pesti ning operereeriti pudeliveega.
Aga kui tagasi tulla avalauses mainitud esimeste suve tundemärkide juurde, siis ei ole mitte tegemist mingite eriliste linnulistega, vaid hoopis kõige tavalisemate kärbestega;) Ainuke vahe on selles, et siin on nad ikka nii neetult ligitykkivad, et mingi mannetu käte vehkimisega neid kyll ei hirmuta. Ronivad prilliklaaside alla ja enne sealt ei lahku, kui pöidlaga nad laiaks litsud. Isegi 4 miljoni inimesega suurlinnas võib kokku loendada kordades rohkem kärbseid kui siin asutsevaid kahejalgseid. On ikka tyytysed kyll!
Lisaks tõusvale temperatuurile muudavad minu elu kuumaks ka erinevate riikide immigratsiooniametid, sest peale mesinädalate uima hajumist olen ju jälle tagasi argipäevas. Yhest kyljest teeme pingutusi minu elamisloa dokumentide paketti kokku panemiseks (alates Austraalia ja Eesti politsetõenditest kuni sõprade toetavate jutukeste, telefoniväljavõtete ning perepiltideni välja). Letti tuleb laduda absoluutselt kõikvõimalikud tõendid, mis näitavad, et ma mitte ainult elamisloa saamise eesmärgil ei abiellunud. Teisalt yritan oma nimevahetusega seoses uusi dokumente taotleda, aga eile tuli nimekiri vigadest uue passi taotluses, millest kurioosseim on see, et kuna Austraalia abielutõendil ei ole minu uut perekonnanime, siis palutake esitada mõni ametlik dokument (N: elamisluba, juhiluba vms.), mis seda tõendaks. Istun siin ja juurdlen omaette, et mida nyyd siis teha, sest ilma uue passita ei ole ju võimalik välismaalasena siin viibides kyll mingeid dokumente vahetama hakata... Lisaks sellele oli passipilt muidugi vale ning seega käisin täna juba neljandat korda omale passipilti tegemas. Esimene oli liiga väike, teine liiga hele, kolmas lihtsalt valesti tehtud - eks vaatab, kas neljas saab see õige olema. Kui ei siis, tuleb need nõuded ette võtta ja vastavalt paberilt loetule ning peeglis nähtule ise nad valmis joonistada;) Probleem saab tegelikult alguse sellest, et Austraalia standardid passipildile on teistsugused ning seega neid ebastandardseid nad teha ei oska. Igatahes on mul tänaseks kogunenud imetlusväärne kollektsioon hetkedest, kui tuleb ette manada kõige koledam ilme, mida oskad. Ning loomulikult on ikka vahe, kas maksad (pulma)fotograafile 1200 taala või tahad ainult 12-ga hakkama saada;)
Lisaks elamisloale on mul samaaegselt sees ka tööviisa taotlus ja Working Holiday 6 kuud yhes ettevõttes töötamise piirangu eemaldamise taotlus, sest Philip Morris seisab praegu pea peal, et minu järgmisel teisipäeval aeguvale tööloale pikendust saada. Hetkel on kogu tootmiskulude eelarve puhtalt minu teha ja vastutada ning uusi hindu oskan peale Mal'i lahkumist arvutada vaid mina ainuisikuliselt. Sellest lähtuvalt saavad nad järgmise finantsaasta ettevalmistustega lõhkise kyna ees olema, kui immigratsiooniamet mu yhes ettevõttes töötamise piirangut ei muuda ja mina aga hoopis õnnelik koduperenaine! See, kaua ma muidugi käed rypes istuda viitsin, on iseasi, ent mingi ajanatukese võiks ju jalad sohva peal sirgus abieluprouat mängida kyll;)
Ja läkski jälle jutt nendele "mitteteravatele" jahimaadele... Tegelikult on mul ikka veel see okas hinges, et minu avameelselt teistega jagatud isiklikek tundeid ja mõtteid imala naistekaga võrreldi. Seega jõudsin eile õhtul otsusele, et lähen alates tänasest nn loomingulisele puhkusele kuni jälle kunagi siia blogisse kirjutamiseks inspiratsiooni leian. Pigem on see viimasel ajal nagu mingi taak, et peaks ikka yritama, sest teistele ju huvitav. Kuid siis jälle mõtlen, et vastutasuks tuleb vaid kriitikat ning ei mingit omapoolset panust, et minulgi oleks midagi huvitavat lugeda kaugel kodumaal toimuvast (rääkimata sellest, et keegi vahest ka telefoni haaraks ja kysiks, kuidas mul muidu, blogiväliselt, läheb). õnneks on siiski jäänud veel mõned vanad sõbrad, kes mind päriselt unustanud pole ja seega suur suur tänu teile Kats, Gundel, Eleka ja Alvar niivõrd ilusa pulmakingituse eest! Ehkki kui ma selle Sepamaa kokaraamatu lahti lõin ja lugesin esimese reana (mälu järgi tsiteerides) "Kõik oma viimased 23 suve olen veetnud Sepamaa suvetalus", lõikas nagu noaga sydamest koduigatsus läbi. Saaks mina yhegi suve veeta jälle kodumaiste rohetavate kaskede all pikutades, metsast kukeseeni otsides ning järvevees end suvekuumusest jahutades... Sellest kodumaisest paradiisist lahutavad mind tänasel päeval kyll veel need mittestandardsed passipildid ja Austraalia immigratsiooniamet, ent kui kõik mingil imelisel moel siiski laabub, peaksin järgmisel aasta jaanipäeva paiku ajutiselt jälle kodumaa pinnal viibima. Kui lapsepõlves sai ikka loetud ja oodatud päevi järgmise synnipäeva ning aasta vanemaks saamiseni, siis näed vanemas eas ootan pikisilmi hoopis hetke, millal ykskord koju saaks minna... Ning kuigi synnipäev jõuab muidugi oluliselt varem kätte, siis kaugel see jaanipäevgi nyyd enam on;)
Aga kui tagasi tulla avalauses mainitud esimeste suve tundemärkide juurde, siis ei ole mitte tegemist mingite eriliste linnulistega, vaid hoopis kõige tavalisemate kärbestega;) Ainuke vahe on selles, et siin on nad ikka nii neetult ligitykkivad, et mingi mannetu käte vehkimisega neid kyll ei hirmuta. Ronivad prilliklaaside alla ja enne sealt ei lahku, kui pöidlaga nad laiaks litsud. Isegi 4 miljoni inimesega suurlinnas võib kokku loendada kordades rohkem kärbseid kui siin asutsevaid kahejalgseid. On ikka tyytysed kyll!
Lisaks tõusvale temperatuurile muudavad minu elu kuumaks ka erinevate riikide immigratsiooniametid, sest peale mesinädalate uima hajumist olen ju jälle tagasi argipäevas. Yhest kyljest teeme pingutusi minu elamisloa dokumentide paketti kokku panemiseks (alates Austraalia ja Eesti politsetõenditest kuni sõprade toetavate jutukeste, telefoniväljavõtete ning perepiltideni välja). Letti tuleb laduda absoluutselt kõikvõimalikud tõendid, mis näitavad, et ma mitte ainult elamisloa saamise eesmärgil ei abiellunud. Teisalt yritan oma nimevahetusega seoses uusi dokumente taotleda, aga eile tuli nimekiri vigadest uue passi taotluses, millest kurioosseim on see, et kuna Austraalia abielutõendil ei ole minu uut perekonnanime, siis palutake esitada mõni ametlik dokument (N: elamisluba, juhiluba vms.), mis seda tõendaks. Istun siin ja juurdlen omaette, et mida nyyd siis teha, sest ilma uue passita ei ole ju võimalik välismaalasena siin viibides kyll mingeid dokumente vahetama hakata... Lisaks sellele oli passipilt muidugi vale ning seega käisin täna juba neljandat korda omale passipilti tegemas. Esimene oli liiga väike, teine liiga hele, kolmas lihtsalt valesti tehtud - eks vaatab, kas neljas saab see õige olema. Kui ei siis, tuleb need nõuded ette võtta ja vastavalt paberilt loetule ning peeglis nähtule ise nad valmis joonistada;) Probleem saab tegelikult alguse sellest, et Austraalia standardid passipildile on teistsugused ning seega neid ebastandardseid nad teha ei oska. Igatahes on mul tänaseks kogunenud imetlusväärne kollektsioon hetkedest, kui tuleb ette manada kõige koledam ilme, mida oskad. Ning loomulikult on ikka vahe, kas maksad (pulma)fotograafile 1200 taala või tahad ainult 12-ga hakkama saada;)
Lisaks elamisloale on mul samaaegselt sees ka tööviisa taotlus ja Working Holiday 6 kuud yhes ettevõttes töötamise piirangu eemaldamise taotlus, sest Philip Morris seisab praegu pea peal, et minu järgmisel teisipäeval aeguvale tööloale pikendust saada. Hetkel on kogu tootmiskulude eelarve puhtalt minu teha ja vastutada ning uusi hindu oskan peale Mal'i lahkumist arvutada vaid mina ainuisikuliselt. Sellest lähtuvalt saavad nad järgmise finantsaasta ettevalmistustega lõhkise kyna ees olema, kui immigratsiooniamet mu yhes ettevõttes töötamise piirangut ei muuda ja mina aga hoopis õnnelik koduperenaine! See, kaua ma muidugi käed rypes istuda viitsin, on iseasi, ent mingi ajanatukese võiks ju jalad sohva peal sirgus abieluprouat mängida kyll;)
Ja läkski jälle jutt nendele "mitteteravatele" jahimaadele... Tegelikult on mul ikka veel see okas hinges, et minu avameelselt teistega jagatud isiklikek tundeid ja mõtteid imala naistekaga võrreldi. Seega jõudsin eile õhtul otsusele, et lähen alates tänasest nn loomingulisele puhkusele kuni jälle kunagi siia blogisse kirjutamiseks inspiratsiooni leian. Pigem on see viimasel ajal nagu mingi taak, et peaks ikka yritama, sest teistele ju huvitav. Kuid siis jälle mõtlen, et vastutasuks tuleb vaid kriitikat ning ei mingit omapoolset panust, et minulgi oleks midagi huvitavat lugeda kaugel kodumaal toimuvast (rääkimata sellest, et keegi vahest ka telefoni haaraks ja kysiks, kuidas mul muidu, blogiväliselt, läheb). õnneks on siiski jäänud veel mõned vanad sõbrad, kes mind päriselt unustanud pole ja seega suur suur tänu teile Kats, Gundel, Eleka ja Alvar niivõrd ilusa pulmakingituse eest! Ehkki kui ma selle Sepamaa kokaraamatu lahti lõin ja lugesin esimese reana (mälu järgi tsiteerides) "Kõik oma viimased 23 suve olen veetnud Sepamaa suvetalus", lõikas nagu noaga sydamest koduigatsus läbi. Saaks mina yhegi suve veeta jälle kodumaiste rohetavate kaskede all pikutades, metsast kukeseeni otsides ning järvevees end suvekuumusest jahutades... Sellest kodumaisest paradiisist lahutavad mind tänasel päeval kyll veel need mittestandardsed passipildid ja Austraalia immigratsiooniamet, ent kui kõik mingil imelisel moel siiski laabub, peaksin järgmisel aasta jaanipäeva paiku ajutiselt jälle kodumaa pinnal viibima. Kui lapsepõlves sai ikka loetud ja oodatud päevi järgmise synnipäeva ning aasta vanemaks saamiseni, siis näed vanemas eas ootan pikisilmi hoopis hetke, millal ykskord koju saaks minna... Ning kuigi synnipäev jõuab muidugi oluliselt varem kätte, siis kaugel see jaanipäevgi nyyd enam on;)
posted by Tammekas at 4:36 PM
2 Comments:
Kahju küll, et otsustasite oma sissekanded mõneks ajaks peatada. Loen seda blogi huviga, sest erinevalt mõnest teisest, kus kirjeldatakse vaid lühidalt, et läksin sinna ja tegin seda, on siin huvitavaid tähelepanekuid austraalaste iseärasuste ja kohaliku elu-olu huvipakkuvate aspektide kohta. Ootan igatahes põnevusega iga järgmist sissekannet :)
Hei! Kunagi vastasid mu trip.ee sissekandele (kirjutasin kuidas aastaks töölt ära ja reisima lähme). Loen sellest ajast huviga su blogi.
Nüüdseks juba kuu aega reisi seljataga ja varsti hakkame Melbourne'igi jõudma (täpsemalt oleme seal 1-5.jaanuar, et esialgu Uus-Meremaale edasi sõita). Mõtlesin, et oleks tore kasvõi korraks kohtuda ja kohvi juua? Meie jutud on üleval siin: ksskss.blogspot.com ja kui sullegi pakuks huvi kohtuda, siis minu meiliaadress on triinleissoo@gmail.com.
Ja veel- palju-palju õnne abiellumise puhul!
Post a Comment
<< Home