Oma muljetamist laevasõidust, mis muutis jäädavalt kogu mu elu, tahan jätkata alloleva fotoga, sest minu meelest on tegemist yhe parima hetketabamusega sellest päevast - eelkõige pange tähele, mis on taustal olevale laevukesele nimeks pandud;)
Mitte et minu olemus sellel hetkel just väga 'Stressless' oleks olnud, kuid viimase nädala jooksul olen saanud rohkem kui viimase 9 kuu jooksul kokku komplimente teemal kui õnnelikult rahulik hetkel välja näen. Kogu pulmade korraldimise koorem on õlgadelt pyhitud ja elu kohe poole ilusam;) Tegelikult oli juba 24h hiljem, meie esimesi pulmapilte vaadates, tunne, et see syndmus ikka on kõiki neid korraldamise vaevasid ja valusid väärt. Ytluses, et ega paber miskit ei muuda, on kyll oma tõetera, aga mainimata jäetakse fakt, et tolle paberi allkirjastamine on sellel päeval yks kõige vähemtähtsamaid tegevusi. Hoopis olulisem on aga lõplikku "jah" sõna öeldes kallimale silma vaadates see kogu keha valdav õnnetunne, mida sydames kaasa kannad kogu oma ylejäänud elu. Tunne, et kuulud nende õnnistatud inimeste hulka, kellele on antud võimalus armastada kedagi siiralt, piiritult ja tingimusteta ja samal ajal olla vastu armastatud täpselt samasugusel moel - siiralt, piiritult ja tingimusteta. Seega oma pulmapäeval sa mitte ei allkirjastata antud tunnet kalligraafiliste pookstaavidega ja löö lukku vastavate templitega, vaid tähistad seda ise armastatamise ja samal ajal armastatud olemise õnnetunnet enda jaoks oluliste inimeste seltsis.
Aga enne kui emotsioonid tuhmuma hakkavad tähendan ajaloo veergudele yles veel mõned märksõnad sellest imelisest päevast.
Pärast laupäevahommikuste vihmahoogude vaibumist, sillerdas lõpuks siis taevaveerel ka kuldne päikesekera ning kell 11 saabusid motelli, kus Grantiga peatusime, juuksur ja ksomeetik, et minagi samal moel sillerdama ja särama hakkasin. Muidugi kulus selleks pikad kolm tundi, täis tööd ja vaeva, aga nyyd pilte vaadates tundub, et tulemus oli yle ootuste hea. Nimelt päeval, kui tahad olla see maailma kõige kõige ilusam, avastasin hommikul peegli ees seistes kaks vistrik-paiset, sest nii nagu õnnetus mööda kive ja kände ei käi, otsib ka stress väljundit eelkõige näonahal. Nädal aega enne olin kyll ka shokolaadipaastul, et selliseid yllatusi vältida, kuid kahjuks ei miskit:( Siiski tänu naisrahvuse salarelvade arsenali kuuluvate peitekreemide ja muude abivahendite ohtrale hulgale õnnestus need paar ebameeldivust siiski suht märkamatuks muuta.
Järgmine fopaa - kleit! Juba teises kleidiproovis oli tegelikult selge, et veidi liiga ruumikas teine saanud, ent samas ei tahtnud ka sellist varianti, mis rinnakorvi selja ligi litsub, kuid kahjuks oli kleit pulmapäevaks aga veelgi rohkem minu keha suhtes avardunud. Lisaks on 5 minutit õlapaelteta kleidiga salongis ringi jalutamist ikka hoopis teine tegu, kui seda 12 tundi jutti kanda -igatahes oli tykk tegemist, et veidi intiimsemad riidetykid kuskilt kogemata paistma ei hakkaks;). Muidugimõista asjast mitteteadlikud ei osanud kahtlustadagi, et pruudil peale kõigi muude murede ka oma kleidi seljas hoidmisega tuleb nendel tähtsatel hetkedel tegeleda;) Kusjuures - kleidi parajaks tegemine maksis pea poole mu kleidi enda hinnast;)
Alates kella yhest oli meie ettevalmistuste pidevaks saatjaks palgatud ka fotograaf, kelle kätetööd eelmises sissekandes antud veebiaadressil näha saate. Leanne oli meie jaoks tõeline leid ning kui kunagi valmivad spetsiaalsed kõvakaanelised albumid, siis kindlasti õnnestub lähedasemal ringkonnal imetleda ka tema annet neist fotosessiooni käigus tehtud pea 1000 võttest omamoodi muinasjuturaamatu kokkuvõlumise osas. Kuid 3 tundi fotostaariks olemist väsitas nii minu kui Granti ikka korralikult ära. Siiski tahtsin veel viimase pildi enne laevale minekut teha oma uue vihmavarjuga, mida eelmisel päeval poest ostmas käisime, et ikka vihma sellel õigel päeval ei sajaks;) Ja nagu ma oma uue varju avasin, nii tundsin esimest vihmatiba põske mööda alla langemas, millele järgnes ka äikesekõma ja algaski paduvihm. Mina tahtsin ju ainult pilti teha, aga nemad seal yleval mõtlesid asja tõsiselt võtta;) 5 minuti pärast kallas kui ämbrist ning myristas kui vanapagana põrgus. Samal ajal võtsin mina suht hapu näoga vastu tänaval möödujate õnnesoove, sest vastupidiselt Eesti Vabariigile tähendab vihm siin õnne ning äike mingi väga erilise syndmuse toimumist. Eks aeg näitab, kelle õigus on;) Igatahes viimased laevale tulevad kylalised, hoolimata kiiretest jooksujalgadest, tilkusid lõpuks läbimärgade kassipoegadena parda ääres. Samuti puudus meil igasugune varuplaan tseremoonia ajaks, sest nädal varem teatas Grant mulle ju uljalt "Don't worry - it never rains in Echuca". Kuid taganemisteed enam ei olnud ning ainumas, mis oskasin teha, oli paluda kaptenit selle vihma eest kuskile peitu meid sõidutada. Ning siis - 10 minutit peale sadamast lahkumist - lakkas vihm kui noaga lõigatud ning päike sillerdas ilusamini ning soojemini kui kunagi varem. Ega siis muud, kui tuli ametliku tseremoniaga pihta hakata. Pulmatõotuste lugemise ajal laevaninas seistes pugesid päikesekiired otse silma ning veerand tundi tagasi allavoolanud vihmaojadest oli alles jäänud vaid meie endi peegeldus märjal laevatekil. Justkui taevaveerel istuv kaitseingel oleks meid yle puistanud mänglevate päikesekiirtega, õnnistades sellisel moel meie yhte liitunud käsi ja sydameid. Asjahuviliste jaoks lisan siia (aga mitte täna), ka meie tseremoonia inglise keelse teksti mille kokku pusimisega nii palju vaeva sai nähtud ja mille live-versiooni vast pulmapeost vändatud videol kunagi näha saab.
Seega kinnitati siis minu ja Granti liit ära ka kõrgemate jõudude poolt ning 10 minutit peale tseremoonia lõppemist kadus päike, taevas läks halliks ning vihma kallas sama hullusti või hulleminigi. öelge veel, et imesid siin ilmas ei synni! Ka ilmalikul tseremoonial võib saada taevase õnnistuse, sest meie abielu kinnitati ära nii kõuekõmina kui päikesesäraga. Grantil soovitasin ma seda võtta kui märki tema tulevasest kooselust minuga, sest mis muud see olema saab, kui ootamatu äikesekärgatus, mida märjutavad (vihma)pisarad, et need kõik siis 5 minutit hiljem asenduksid naeratavate päikesekiireliste kallistustega. Sest selline äraarvamatu ju olengi või nagu Grant diplomaatiliselt väljendub "Well...how can I tell you without making you upset...well..let's put it this way...you just have quit a short fuse (syytenöör)";)
Niisugune oligi siis lugu, kuidas minust lõpuks siin Austraalia päikese all ametlikult Mrs. Harvie sai. Mesinädalatest ei hakka ma pikemalt jutustama, sest Eliko selleteemalised ettekanded tema blogis on sedavõrd vahvad, et yle trumpama neid pole mõtet hakata ja ennast korrata ka ei tahaks. Seega suundume nyyd, väiksed televaatajad, meie pulmapeo järge lugema ja pilte vaatama blogisse http://www.eliko-ameerikamaal.blogspot.com/
Mitte et minu olemus sellel hetkel just väga 'Stressless' oleks olnud, kuid viimase nädala jooksul olen saanud rohkem kui viimase 9 kuu jooksul kokku komplimente teemal kui õnnelikult rahulik hetkel välja näen. Kogu pulmade korraldimise koorem on õlgadelt pyhitud ja elu kohe poole ilusam;) Tegelikult oli juba 24h hiljem, meie esimesi pulmapilte vaadates, tunne, et see syndmus ikka on kõiki neid korraldamise vaevasid ja valusid väärt. Ytluses, et ega paber miskit ei muuda, on kyll oma tõetera, aga mainimata jäetakse fakt, et tolle paberi allkirjastamine on sellel päeval yks kõige vähemtähtsamaid tegevusi. Hoopis olulisem on aga lõplikku "jah" sõna öeldes kallimale silma vaadates see kogu keha valdav õnnetunne, mida sydames kaasa kannad kogu oma ylejäänud elu. Tunne, et kuulud nende õnnistatud inimeste hulka, kellele on antud võimalus armastada kedagi siiralt, piiritult ja tingimusteta ja samal ajal olla vastu armastatud täpselt samasugusel moel - siiralt, piiritult ja tingimusteta. Seega oma pulmapäeval sa mitte ei allkirjastata antud tunnet kalligraafiliste pookstaavidega ja löö lukku vastavate templitega, vaid tähistad seda ise armastatamise ja samal ajal armastatud olemise õnnetunnet enda jaoks oluliste inimeste seltsis.
Aga enne kui emotsioonid tuhmuma hakkavad tähendan ajaloo veergudele yles veel mõned märksõnad sellest imelisest päevast.
Pärast laupäevahommikuste vihmahoogude vaibumist, sillerdas lõpuks siis taevaveerel ka kuldne päikesekera ning kell 11 saabusid motelli, kus Grantiga peatusime, juuksur ja ksomeetik, et minagi samal moel sillerdama ja särama hakkasin. Muidugi kulus selleks pikad kolm tundi, täis tööd ja vaeva, aga nyyd pilte vaadates tundub, et tulemus oli yle ootuste hea. Nimelt päeval, kui tahad olla see maailma kõige kõige ilusam, avastasin hommikul peegli ees seistes kaks vistrik-paiset, sest nii nagu õnnetus mööda kive ja kände ei käi, otsib ka stress väljundit eelkõige näonahal. Nädal aega enne olin kyll ka shokolaadipaastul, et selliseid yllatusi vältida, kuid kahjuks ei miskit:( Siiski tänu naisrahvuse salarelvade arsenali kuuluvate peitekreemide ja muude abivahendite ohtrale hulgale õnnestus need paar ebameeldivust siiski suht märkamatuks muuta.
Järgmine fopaa - kleit! Juba teises kleidiproovis oli tegelikult selge, et veidi liiga ruumikas teine saanud, ent samas ei tahtnud ka sellist varianti, mis rinnakorvi selja ligi litsub, kuid kahjuks oli kleit pulmapäevaks aga veelgi rohkem minu keha suhtes avardunud. Lisaks on 5 minutit õlapaelteta kleidiga salongis ringi jalutamist ikka hoopis teine tegu, kui seda 12 tundi jutti kanda -igatahes oli tykk tegemist, et veidi intiimsemad riidetykid kuskilt kogemata paistma ei hakkaks;). Muidugimõista asjast mitteteadlikud ei osanud kahtlustadagi, et pruudil peale kõigi muude murede ka oma kleidi seljas hoidmisega tuleb nendel tähtsatel hetkedel tegeleda;) Kusjuures - kleidi parajaks tegemine maksis pea poole mu kleidi enda hinnast;)
Alates kella yhest oli meie ettevalmistuste pidevaks saatjaks palgatud ka fotograaf, kelle kätetööd eelmises sissekandes antud veebiaadressil näha saate. Leanne oli meie jaoks tõeline leid ning kui kunagi valmivad spetsiaalsed kõvakaanelised albumid, siis kindlasti õnnestub lähedasemal ringkonnal imetleda ka tema annet neist fotosessiooni käigus tehtud pea 1000 võttest omamoodi muinasjuturaamatu kokkuvõlumise osas. Kuid 3 tundi fotostaariks olemist väsitas nii minu kui Granti ikka korralikult ära. Siiski tahtsin veel viimase pildi enne laevale minekut teha oma uue vihmavarjuga, mida eelmisel päeval poest ostmas käisime, et ikka vihma sellel õigel päeval ei sajaks;) Ja nagu ma oma uue varju avasin, nii tundsin esimest vihmatiba põske mööda alla langemas, millele järgnes ka äikesekõma ja algaski paduvihm. Mina tahtsin ju ainult pilti teha, aga nemad seal yleval mõtlesid asja tõsiselt võtta;) 5 minuti pärast kallas kui ämbrist ning myristas kui vanapagana põrgus. Samal ajal võtsin mina suht hapu näoga vastu tänaval möödujate õnnesoove, sest vastupidiselt Eesti Vabariigile tähendab vihm siin õnne ning äike mingi väga erilise syndmuse toimumist. Eks aeg näitab, kelle õigus on;) Igatahes viimased laevale tulevad kylalised, hoolimata kiiretest jooksujalgadest, tilkusid lõpuks läbimärgade kassipoegadena parda ääres. Samuti puudus meil igasugune varuplaan tseremoonia ajaks, sest nädal varem teatas Grant mulle ju uljalt "Don't worry - it never rains in Echuca". Kuid taganemisteed enam ei olnud ning ainumas, mis oskasin teha, oli paluda kaptenit selle vihma eest kuskile peitu meid sõidutada. Ning siis - 10 minutit peale sadamast lahkumist - lakkas vihm kui noaga lõigatud ning päike sillerdas ilusamini ning soojemini kui kunagi varem. Ega siis muud, kui tuli ametliku tseremoniaga pihta hakata. Pulmatõotuste lugemise ajal laevaninas seistes pugesid päikesekiired otse silma ning veerand tundi tagasi allavoolanud vihmaojadest oli alles jäänud vaid meie endi peegeldus märjal laevatekil. Justkui taevaveerel istuv kaitseingel oleks meid yle puistanud mänglevate päikesekiirtega, õnnistades sellisel moel meie yhte liitunud käsi ja sydameid. Asjahuviliste jaoks lisan siia (aga mitte täna), ka meie tseremoonia inglise keelse teksti mille kokku pusimisega nii palju vaeva sai nähtud ja mille live-versiooni vast pulmapeost vändatud videol kunagi näha saab.
Seega kinnitati siis minu ja Granti liit ära ka kõrgemate jõudude poolt ning 10 minutit peale tseremoonia lõppemist kadus päike, taevas läks halliks ning vihma kallas sama hullusti või hulleminigi. öelge veel, et imesid siin ilmas ei synni! Ka ilmalikul tseremoonial võib saada taevase õnnistuse, sest meie abielu kinnitati ära nii kõuekõmina kui päikesesäraga. Grantil soovitasin ma seda võtta kui märki tema tulevasest kooselust minuga, sest mis muud see olema saab, kui ootamatu äikesekärgatus, mida märjutavad (vihma)pisarad, et need kõik siis 5 minutit hiljem asenduksid naeratavate päikesekiireliste kallistustega. Sest selline äraarvamatu ju olengi või nagu Grant diplomaatiliselt väljendub "Well...how can I tell you without making you upset...well..let's put it this way...you just have quit a short fuse (syytenöör)";)
Niisugune oligi siis lugu, kuidas minust lõpuks siin Austraalia päikese all ametlikult Mrs. Harvie sai. Mesinädalatest ei hakka ma pikemalt jutustama, sest Eliko selleteemalised ettekanded tema blogis on sedavõrd vahvad, et yle trumpama neid pole mõtet hakata ja ennast korrata ka ei tahaks. Seega suundume nyyd, väiksed televaatajad, meie pulmapeo järge lugema ja pilte vaatama blogisse http://www.eliko-ameerikamaal.blogspot.com/
posted by Tammekas at 9:19 PM
5 Comments:
Proua Harvie, mis Teiega juhtunud on? Teie sissekannet loe nagu kõikse imalamat naistekat (õnneks või kahjuks pole ma ühtki seesugust lugenud aga minu eelarvamuste kohaselt just samasugune lopsakas jutt seal olla võiks):)
Ma loodan, et õige varsti saame näha (lugeda) taaskord vana-hea sarkastilise ja musta huumoriga vürtsitatud Merle mõttevälgatusi ja seiklusi.
Aga see ilus magus jutt jääb kindlasti Teie enese jaoks kõikse paremal moel meenutama 3.novembrit 2007.aastal.
Parimate soovidega,
proua Kangro
Ja mina olen alati mõelnud, et millised kyll on need yle igasuguse piiri kibestunud ja sappi pritsivad kurikuusate Delfi kommentaaride autorid, aga nyyd tuleb välja et yhte samasugust tunnen ma suht isiklikult... Need kirjatykid siin blogis ei ole mõeldud kellegi konkreetse isiku lõbustamiseks, vaid pigem ikka jäädvustamaks omi mõtteid ja tundeid, mida tagantjärgi endalgi huvitav lugeda. Teiseks põhjuseks on hoida kursis kõige lähedasemaid ja kallimaid inimesi seal kaugel kodumaal sellega, millega hetkel tegelen. Kui Sulle, Kadri, ei meeldi need mõtted ja teemad, siis kindlasti leiad Sa omale muudki tegevust kui nende lugemine. Kõike, mis meele järgi päris pole, ei pea kohe maha tegema, aga muidugi sellisel juhul kaoks ju see kitsarinnalise viriseja eestlase prototyyp;).
Antud kommentaar tekitas minus uskumatult hea tunde, et tulevikus siia Austraalia mandrile jääda plaanin, sest vist olen juba nii ära harjunud siinsete inimeste positiivsuse ja rõõmsameelsusega ning oskusega tunda teiste rõõmust siirast rõõmu. Ning kui eestlased seda teha ei oska, siis minu arvates ei ole mitte kellegi teise viga, vaid ikka eelkõige iseenda piiratud maailmavaade. Ka minul on veel pikk tee minna selleni, mida Aussied oskavad juba maast madalast, aga tead kui hea tunne on vahel selle asemel, et yritada kuskil rusikat viibutades maailma oma soovide järgi teistpidi keerama panna, lõpetada vestlus hoopis naeratuse ja väljendiga "No worries":)
Ei, kõik on kõige paremas korras! Lihtsalt hämmastav on vaadata ühe inimese arengut aasta jooksul läbi nii paljude kirjatükkide. Võib-olla sulle endale jääb märkamatuks kui palju on sinus muutunud (mis ei tähenda absoluutselt, et see oleks halb märk).
Ei jäta ma katki sinu blogi lugemist ja naudin seda igal korral, kui uus sissekanne on tehtud. Nagu ütlesin eelmises postituses - see on kindlasti ilus viis jääda meenutama seda päeva ja neid emotsioone teie eneste jaoks.
Ja ikkagi oleks tore näha sind ka põhjamaistes tingimustes. Nii, et ära nüüd päris ära põlga neid tigedaid ja sapiseid rahvuskaaslasi.
Kadri
Hei-hei!
Ütlen siis ka paar sõna sekka:)
Oma seal viibimise ajal tuvastasin igatmoodi, et Merle ja Grant teineteist armastavad lõputult ja piiritult ning minu arust on see imearmas, et oma Merle oma tundeid meiega nii mitte-eestlaslikult avameelselt jagab.
Ja tema tervaus ei ole kuhugi kadunud - lihtsalt sarkasmi on vähem! Sest kogu mesinädalate vältel ja eriti viimasel päeval pingusid oodates tuli kilde nagu varrukast. Ja muretseb ta endiselt samamoodi - aga eks see ole eestlaste kaasasündinud omadus kõige pärast muretseda (muretseme ju endale auto, korteri, lapse, teleka, jne) - ja ega ta sellest lahti saa:)
Aga eks USA ole minussegi süstinud palju rahulikumat olemust ja no-worries elustiili - nii et see on muutus Merles ainult positiivsuse suunas!
Eliko
Taname huvitavat teavet
Post a Comment
<< Home