Aitäh Sulle, Anneliis, selle 'Pea vastu' eest, sest täpselt seda on hetkel kõige õigem mulle soovida. Igatahes kui ma laupäeva õhtuks närvivapustust ei ole saanud, on kokkuvõttes väga hästi läinud;) Enamike jaoks tundub see muidugi kummaline, et peaks ju vastupidi elu ilusaim päev ees ootama, ent sellest konditsioonist saab aru ainult ise kunagi pruudi seisuses olnu. Tegelikult on tänaseks siiski meie poolt tehtud kõik, mis võimalik ja ylejäänud on teiste poolt kindlustada, et kõik sujuvalt laabub päeval, kui meie enam mitte millegi muu kui abiellumisega tegeleda saame.
Sellest hoolimata ei möödu need viimased vallalisepõlve päevad mitte silme ees virvendamas helesinised unistused, vaid kammides meeleheitlikult mõttes läbi veel kõikvõimalikke organisatoorseid kysimusi ja stsenaariume, mis kõik tollel päeval juhtuda võib. Ikka 100% eestlane ja seega miskit vasturohtu selle muretsemise vastu pole;) Ma isegi muretsen juba selle pärast, et ma nii palju muretsen, sest selle tõttu magamata ööd toovad kaasa täiendava närvilisuse järgmisel päeval. Samuti kaasneb magamata öödega telefoniarvete järsk suurenemine, sest kes muu kui Grant iga õhtu tunnikese seda närveldamist omakorda ära kannatama peab. Läbi telefonigi on kuulda, kuidas ta vahel hambad risti surub, et järjekordne minu poolt lendu lastud paha sõna alla neelata. Ning kui ma siis vihastan selle peale, et ta minuga ei räägi, argumenteerib ta vastu, et tema teada pole hetkel leiutatud veel sõna, mida ta saaks lausuda ilma et ma sellest tyli yles ei keerutaks. Ainuke veidigi kindlam väljend on "I love you", aga ega minu reaktsioon isegi selle peale võib osutuda ettarvamatuks tule sylgamiseks nagu Draakoni aastal syndinule kohane;)
Siiski tuleb tõdeda, et eesti vanarahva ytlus 'Kyll pulmadeks ära paraneb" siin mandril (vist gravitatsioonijõudude tõttu) paika ei pea. Kui mul eelmise nädalani õnnestus veel olukorda mingilgi moel kontrollida, siis eelmisel kolmapäeval Grantiga töö juures juhtunud õnnetus tõmbas viimsegi vaiba jalge alt. Nimelt lendas 10 minutit enne kolmapäevase tööpäeva lõppu (et ta ka varem too päev ei võinud lõpetada!) lihvimismasinat välja tera, mis lõikas sygava haava ta alahuulest kuni poole ninani ja põrutas kulmukaart. Tee peale ette jäi ka parem silm, ent tänu ohutusprillidele, kuhu tera lõikas sisse päris sygava vao, miskit hullemat ei juhtunud. Sinikas silma all on tänaseks taandumas, aga kui ta reedel mulle rongijaama vastu tuli, siis oli vaatepilt ikka enam kui õudne - paistetanud näoga, 14 õmbluse ja tumelilla silmaga meesterahvas, kellest nädal hiljem minu abikaasa saama peaks. Selgitasin siis talle, et ettepanekut valida pulmade teemaks “The Beauty and the Beast” mõtlesin ma siiski vaid naljana ning seega ei peaks ta oma koletise rolli nyyd kyll nii tõsiselt võtma;) Tänaseks on asi muidugi oluliselt parem, ent tundub, et antibiootikumikuuri tõttu ryypab Grant oma pulmas shampuseklaasist vaid lahustuvat valuvaigistit, mis tegelikult kihiseb ju suht samamoodi:P
Kokkuvõttes oli aga tegemist siiski õnneliku õnnetusega, sest silm ja nina jäid ju alles ning põletikku ei ole ka tänaseks tekkinud. Ja et millal siis veel, kui mitte enne pulmi sellist action’t korraldada;)

Nagu näha hoolimata lubadusest tõsisema kirjatööga enam mitte tegeleda, ei suutnud ma siiski oma näppe just väga pikalt taskus hoida;) Tegelikult on selle sissekande kirjutamise põhjuseks peamiselt kaks asjalolu:
• eilne väga huvitav eelarve koostamise teemaline koolitus
• täna saab täis täpselt 1 kalendriaasta päevast kui oma hoole ja armastusega pakitud ja 20+ kg kaaluva koti selga vinnasin ja seiklust maakera siinsele poolele alustasin.

Aga kõigepealt aitäh Teile kõigile aktiivse toetuse eest tõestamaks, et mu blogil, mille vanuseks nyyd saanud 365 päeva ja enam, isegi selles kõrges eas jätkub lugejaid veel kyll ja kyll. No suurim yllatus oli muidugi oma vennas, kellest poleks osanud isegi kahtlustada siinse saidi lugemas käimist! Eks see ära-unustatu tunne tekibki just sellepärast, et ajuti meenutab olukord yhesuunalisel tänaval liiklemist - minu elu ja juhtumised on kõigile peopesa peal nähtavad, kuid minul sealsetest tegemistest pole õrna aimugi. Väga harva, kui keegi viitsib meilitsi niisama kodusest elust-olust mulle väikse ylevaate teha. Isegi suure vaevaga kokku meisterdatud pulmakutsete kohta puudub igasugune tagasisisde, kas adresaadid nad kätte said või läksid kõik postis kaduma. Ja see on see, mis kurvaks teeb ning tekitab tunde, et oledki äraunustatud mänguasjade maale sisse kirjutatud… Samas ma ju teadsin neid suuri otsuseid oma elus tehes, et täpselt sellist hinda mul maksta tuleb. Antud valik on puhtakujuliselt minu enese tehtud ning syydistada pole siin kedagi. Grant’i koorem on sellevõrra samuti raskem, kuid temagi teadis enne saatusliku kysimuse esitamist, et lisaks abikaasa kohustustele langeb tema osaks ka ema-isa-parima sõbranna rolli täitmine. Seni on ta sellega igatahes väga edukalt toime tulnud, ehkki yhtegi eestikeelset sõna pole mul talle veel selgeks õpetada õnnestunud ja minu nimegi hääldab ta jätkuvalt Aussie versioonis;)

Jätame aga abiellumise teema seekord puudutamata, kuna mul nende pulmade ettevalmistamisest on piisavalt kõ-ri-ni. No more in my entire life. Mis tehtud, see tehtud, mis tegemata – ju siis polnudki oluline. Oleme viimased nädalavahetused kuulutanud W-word’i vabadeks st keelatud on isegi mainida seda ysna pea kätte jõudvat elu suursyndmust. Tegelikult ju vaid ainult yhte neist paljudest elu suursyndmustes, sest oleks ikka kurb kyll, kui elu tipphetk sellesamuse laperguse maamuna peal vaid antud 2 tunnise laevasõiduga piirduks;) Seega erinevate internetist leitud pulmade teemaliste saitide foorumitest loetud õudus/iluprogrammid eesmärgil “Kõige ilusam pruut elu kõige ilusamal päeval” jätavad mind kyll suht kylmaks. Eks ma juuksed ikka ära kammin ja puhtad riided ka selga panen, aga päris ekstreemsustesse kyll ei kavatse langeda. Ent see kõik juhtub alles 2 nädala ja 1 päeva ja 20 tunni pärast - mitte et te arvaks et ma just ylearu närvis juba oleks ja allesjäänud vallalise neiu aega päevades-tundides-minutites loendaks;)

Räägiks hoopis eilsest koolitusest. Kusjuures äärmiselt armas Philip Morrisest, et nad mind juulikuus 2 nädalaks Malaisiasse lennutasid ja nyyd veel yleriiklikul CPA (Certified Practising Accountants) konverentsil kahel päeval osaleda lasevad, ehkki mu tööluba nende juures lõpeb juba 28 novembril;) Olukord on tegelikult suht segane, kuna nende pakkumisele sõlmida 12-kuulisele leping ytlesin ‘ei’, sest vastasel korral jäänuksid ära nii plaanitav jaanipäevaks kojusõit kui Grant’ga läände seiklema minek. Isiklik elu on hetkel märksa olulisem prioriteet ning yhe töökoha pärast seda kõke kaalule panna oleks ylekohtune. Samas kahju on neid siia hätta jätta siplema, kuna peale Mal’i lahkumist on kogu eelarve peamiselt minu peal olnud ning eriti kriitiliseks muutub olukord veel aasta lõpus, kui vastavalt sellele eelarvele on vaja ette valmistada standardid järgmiseks aastaks. Seega lubasin, et kui neil soov, võin viisataotluse rahuldades maikuuni kyll siin töötada (mitte et ma nii väga just tahaks), ent hetkel nende poolt vaikus ning ei teagi, kas otsustavad antud 6 kuu pärast kogu seda paberimajandust täitma hakata või ei. Eks siis kui aeg kätte jõuab vaatab, mis saab.

Aga ikka see koolitus (no ei jõua kohe kuidagi point’ni). Teemaks oli siis “Forecasting, Budgeting and Profit Planning” ja ettekandjaks yks Sydney Ylikooli professor nimega Greg Pazmandy. Ning ausalt öeldes pole minul enne veel nii huvitavat finatsteemalist loengut olnud- isegi regressioonanalyysi valem tundus yks äärmisel t vahva leiutis olevat! Hr Professor ise oli sedavõrd särtsakas (kahtlustan, et põhjuseks mingi seos Kreeka ja sealse temperamendiga) , et kuidas olekski miski sellel hetkel räägitu igavana saanud tunduda. Ta aina loopis kysimusi ja tõi näiteid ja pani kõiki ise ka kaasa mõtlema – super õppejõud! Aga kogu asja point oli kokku võetud järgmisesse Michael C. Jensen tsitaati, mis nii mõnegi finantsinimese peaks nõusolevalt pead noogutama panema:
"Corporate budgeting is a joke, and everyone knows it. It consumes a huge amount of executives' time, forcing them into endless rounds of dull meetings and tense negotiations. It encourages managers to lie and cheat, lowballing targets and inflating results, and it penalizes them for telling the truth."
Tõsi ta ju on või mis;)

Eile õhtul peale jõusaalis käimist juhtusin pealt nägema yhe Eestis yles kasvanud inimese jaoks suisa uskumatut lugu. Nimelt algab minu töölt koju minek bussiga Philip Morrise tehase juurest naabruses asuva ostukeskuse juurde, kust järgmine buss mind raudtejaama viib ja sealt siis juba rongiga Melbourne'i eeslinna Glen Huntly'sse põrutan. Kokku seega ca 45 minutit yhistranspordiga seiklemist yyritoani, kus ajutiselt viimased 4 kuud asutsenud olen. Sealt eelpool mainitud ostukeskusest väljub samaaegselt aga kaks bussi, mis kuni raudteejaamani yhist teed sõidavad, et peale seda erinevatele marsruutidele siirduda. Ja eile olin ise õnnelikult just yhe peale nendest jõudnud ning see juba liikumagi hakanud, kui järsku uuesti pidurdas, uksed lahti tegi ja veel viimsel minutil mahajäänud reisija peale võttis. Kuid tegelikult oli tollel meesterahval hoopis selle teise, meie ees sõitva bussi peale saada, sest järgmiseni samal liinil sõitvani oleks olnud ikka pea tunnike ootamist. Ja mida tegi see "meie" bussijuht - liiklusfoori punase tule all peatudes manööverdas ta eesmise bussi kõrvale, tegi tolle juhile märkide abil selgeks, et tal siin reisija, kes hädasti hoopis selle kõrvalasuva bussi peal tahaks olla ning järgmises peatuses pidasid kinni juba mõlemad, et too algselt mahajäänud reisija ikka õige bussi peale saaks. No tehke mis tahate, aga ei meenu kunagisest "Eesti ajast" kyll taolist lugu - vahest olid õnnelik, et kätt või jalgupidi ukse vahele rippuma ei jäänud, kui Tallinna bussi/trollijuht nina ees uksed kinni virutas;) Vot selliste hetkedel tunnen siirast rõõmu, et elusaatus mind just siia mandrile on suunanud, sest austraallaste lahkus ja abivalmidus on tõesti vahest niivõrd yllatuslikult sydantsoojendav. Eriti suur tundub see erinevus muidugi siis veel kui käin Delfist kodumaiseid uudiseid lugemas - kust kohast kyll nii palju sappi ja vihkamist võetakse aru ma ei saa. Tõeliselt kylma dushina mõjus pea kuu aega tagasi loetud artikkel president Ilvesest - niivõrd kurja ja õelust täis artiklit pole ma oma elus veel enne kohanud. Kas Eesti inimene yldse kunagi millegagi rahul olla oskab ja seda, mis raske vaevaga kätte võidetud, hindab - mnjaa... Konnatiigis elades kipub see maailmavaade mõnel ikka suisa kokku kuivama ja seepärast näibki, et igal pool mujal on parem. Uskuge mind - ei ole, aga mujal lihtsale ei viriseta selle yle, mis puudus, vaid rõõmustatakse, selle yle, mis olemas! Pole ma ei oma eelnevatel reisidel maailma erinevatesse nurkadesse ega ka siin Austraalia mandril veel pudrumägesid ja piimaojasid näinud. Ausalt ja avameelselt - siinne ametnike byrokraatia on tappev, arstiabi kvaliteet võrreldes Eestiga kohati olematu, toit poes kallis ja päevitamisega kaasneb nahavähk. Kuid inimesed ei kontsentreeru mitte sellele, mis võiks olla teisiti, vaid tervitavad kõiki vastutulijaid hommikul hoopis naeratusega. Pulmade ettevalmistamise virr-varris Grant vahest ohkab lootusetult, et kuule tydruk, lõpeta ykskord see lõputu muretsemine - kyll kõik kuidagimoodi laabub. Ma siis ikka vastan, et "I can't - I was born as an Estonian, so I just have to worry". Aga täpselt kuu aja pärast on saabumas siis see hetk, kui minu kunagise hyydnime ametlikuks aluseks olev alus perekonnanimi Tamm asendub tiitliga Mrs. Harvie;) Sellega seoses on tõenäoliselt blogisse kirjutamisel tulemas pikem vahe, sest töö ja viisa asjaajamiste tõttu toodan iga päev niigi keskmiselt 4-5 A4 lehte mõlemas keeles. Peale selle on mul iga päevaga syvenenud tunne, et need silma eest ära olevad asjad kipuvad ikka enam kui kiiresti ära ununema... Praktiliselt juba aasta olen siia kirjutatud oma tripil nähtust-kogetust ja yha raskem on ilma tagasideta sellesse panustada. Eks ma pulmadest ikka ylevaate jutus-pildis teen ning muidugi kui just midagi extraordinary põrutavat juhtumas, et omal oleks ka tulevikus vahva lugeda elu Austraalias alustamise ajast. Kuid lähema 30 päeva jooksul saab vaieldamatuks proriteediks olema siis yritus, mille kutse sai valu ja vaevaga nikerdamise tulemusena valmis järgmine: