Esimesed suvekuulutajad siin Austraalias on endast aktiivselt märku andmas ja see tähendab ka stabiilset keskmist päevast temperatuuri nii 30 kraadi ringis, ehkki koduses Jerilderie's on juba yks 44-kraadinegi päev olnud. Igatahes räägitakse hirmulugusid rekordkuumustega suvest, mis mindki vaikselt murelikuks teevad ja millele vastukaaluks nägin eile öösel unes, et hommikul tööle minnes uksest välja astudes nägin oli oma meetripaksune lumi maas!. Põhiteemaks neis juttudes on muidugi vesi ja kui palju seda jätkub. Metsatulekahjude hooaeg ei ole enam kaugel ning just lugesin internetist, et Brisbane's on kasutusel juba maksimum veepiirang nr. 6. Yldse on neid piirangute tasemeid yhest kuueni ja see kõige viimane tähendab, et sisuliselt tohib vett vaid enda tarbeks kasutada ja kõik ylejäänud veega seotud tegevused on äärmiselt piiratud (N: autodel on lubatud pesta vaid klaase ja peegleid, kuid keelatud on auto kere pesemine). Melbourne on hetkel 3 peal, aga arvestades seda, et kuumaks alles hakkab minema ning veereservid on täidetud vaid 40%ulatuses, siis seega on oodata, et asi siingi karmiks läheb. Mäletan, kuidas me mõlemad Mal'ga Malaisias nautisime syydimatult oma minimaalselt veerandtunnised hommikusi dushi all käimisi - mmm! Siin aga yritad vastupidiselt nii kiiresti kui võimalik end veega yle kasta ja seda mitte yleliigselt kulutada. Kuidagi ei lähe meelest ka eelmise aasta kurioosne juhtum, kus 100 000 elanikuga linnas nimega Ballarat saigi yhel päeval vesi otsa. Toitlustusasutused istusid mustade nõude virnade taga, poed olid inimeste poolt joogiveest tyhjaks ostetud ja haiglates pesti ning operereeriti pudeliveega.
Aga kui tagasi tulla avalauses mainitud esimeste suve tundemärkide juurde, siis ei ole mitte tegemist mingite eriliste linnulistega, vaid hoopis kõige tavalisemate kärbestega;) Ainuke vahe on selles, et siin on nad ikka nii neetult ligitykkivad, et mingi mannetu käte vehkimisega neid kyll ei hirmuta. Ronivad prilliklaaside alla ja enne sealt ei lahku, kui pöidlaga nad laiaks litsud. Isegi 4 miljoni inimesega suurlinnas võib kokku loendada kordades rohkem kärbseid kui siin asutsevaid kahejalgseid. On ikka tyytysed kyll!
Lisaks tõusvale temperatuurile muudavad minu elu kuumaks ka erinevate riikide immigratsiooniametid, sest peale mesinädalate uima hajumist olen ju jälle tagasi argipäevas. Yhest kyljest teeme pingutusi minu elamisloa dokumentide paketti kokku panemiseks (alates Austraalia ja Eesti politsetõenditest kuni sõprade toetavate jutukeste, telefoniväljavõtete ning perepiltideni välja). Letti tuleb laduda absoluutselt kõikvõimalikud tõendid, mis näitavad, et ma mitte ainult elamisloa saamise eesmärgil ei abiellunud. Teisalt yritan oma nimevahetusega seoses uusi dokumente taotleda, aga eile tuli nimekiri vigadest uue passi taotluses, millest kurioosseim on see, et kuna Austraalia abielutõendil ei ole minu uut perekonnanime, siis palutake esitada mõni ametlik dokument (N: elamisluba, juhiluba vms.), mis seda tõendaks. Istun siin ja juurdlen omaette, et mida nyyd siis teha, sest ilma uue passita ei ole ju võimalik välismaalasena siin viibides kyll mingeid dokumente vahetama hakata... Lisaks sellele oli passipilt muidugi vale ning seega käisin täna juba neljandat korda omale passipilti tegemas. Esimene oli liiga väike, teine liiga hele, kolmas lihtsalt valesti tehtud - eks vaatab, kas neljas saab see õige olema. Kui ei siis, tuleb need nõuded ette võtta ja vastavalt paberilt loetule ning peeglis nähtule ise nad valmis joonistada;) Probleem saab tegelikult alguse sellest, et Austraalia standardid passipildile on teistsugused ning seega neid ebastandardseid nad teha ei oska. Igatahes on mul tänaseks kogunenud imetlusväärne kollektsioon hetkedest, kui tuleb ette manada kõige koledam ilme, mida oskad. Ning loomulikult on ikka vahe, kas maksad (pulma)fotograafile 1200 taala või tahad ainult 12-ga hakkama saada;)
Lisaks elamisloale on mul samaaegselt sees ka tööviisa taotlus ja Working Holiday 6 kuud yhes ettevõttes töötamise piirangu eemaldamise taotlus, sest Philip Morris seisab praegu pea peal, et minu järgmisel teisipäeval aeguvale tööloale pikendust saada. Hetkel on kogu tootmiskulude eelarve puhtalt minu teha ja vastutada ning uusi hindu oskan peale Mal'i lahkumist arvutada vaid mina ainuisikuliselt. Sellest lähtuvalt saavad nad järgmise finantsaasta ettevalmistustega lõhkise kyna ees olema, kui immigratsiooniamet mu yhes ettevõttes töötamise piirangut ei muuda ja mina aga hoopis õnnelik koduperenaine! See, kaua ma muidugi käed rypes istuda viitsin, on iseasi, ent mingi ajanatukese võiks ju jalad sohva peal sirgus abieluprouat mängida kyll;)
Ja läkski jälle jutt nendele "mitteteravatele" jahimaadele... Tegelikult on mul ikka veel see okas hinges, et minu avameelselt teistega jagatud isiklikek tundeid ja mõtteid imala naistekaga võrreldi. Seega jõudsin eile õhtul otsusele, et lähen alates tänasest nn loomingulisele puhkusele kuni jälle kunagi siia blogisse kirjutamiseks inspiratsiooni leian. Pigem on see viimasel ajal nagu mingi taak, et peaks ikka yritama, sest teistele ju huvitav. Kuid siis jälle mõtlen, et vastutasuks tuleb vaid kriitikat ning ei mingit omapoolset panust, et minulgi oleks midagi huvitavat lugeda kaugel kodumaal toimuvast (rääkimata sellest, et keegi vahest ka telefoni haaraks ja kysiks, kuidas mul muidu, blogiväliselt, läheb). õnneks on siiski jäänud veel mõned vanad sõbrad, kes mind päriselt unustanud pole ja seega suur suur tänu teile Kats, Gundel, Eleka ja Alvar niivõrd ilusa pulmakingituse eest! Ehkki kui ma selle Sepamaa kokaraamatu lahti lõin ja lugesin esimese reana (mälu järgi tsiteerides) "Kõik oma viimased 23 suve olen veetnud Sepamaa suvetalus", lõikas nagu noaga sydamest koduigatsus läbi. Saaks mina yhegi suve veeta jälle kodumaiste rohetavate kaskede all pikutades, metsast kukeseeni otsides ning järvevees end suvekuumusest jahutades... Sellest kodumaisest paradiisist lahutavad mind tänasel päeval kyll veel need mittestandardsed passipildid ja Austraalia immigratsiooniamet, ent kui kõik mingil imelisel moel siiski laabub, peaksin järgmisel aasta jaanipäeva paiku ajutiselt jälle kodumaa pinnal viibima. Kui lapsepõlves sai ikka loetud ja oodatud päevi järgmise synnipäeva ning aasta vanemaks saamiseni, siis näed vanemas eas ootan pikisilmi hoopis hetke, millal ykskord koju saaks minna... Ning kuigi synnipäev jõuab muidugi oluliselt varem kätte, siis kaugel see jaanipäevgi nyyd enam on;)

CIVIL MARRIAGE CEREMONY

between

MERLE TAMM

and

GRANT EDWARD HARVIE

on

Saturday 3 November at 4pm

On board the “Pevensey” paddlesteamer

Conducted by

Carol Williams

Civil Marriage Celebrant

(03) 5482 4535

Introduction and Monitum

Celebrant:

Good afternoon everyone. My name is Carol Williams and on behalf of Merle and Grant, I would like to welcome you all here today. They thank you for being present to witness and share with them the joyous occasion of their marriage.

Love is a miraculous gift and a wedding is a celebration of that magic. We rejoice that miracles do occur, that at any moment the unexpected can happen and the course of our entire lives can change. Today is a celebration for all of us, for it is a pleasure to see love in bloom, to participate in the wedding of two people who want to walk together for a lifetime. Therefore we give thanks for the love shared by Merle and Grant, and their belief in the destiny and truth of their love.

The love story of Merle and Grant began almost a year ago – in fact it will be a year next Tuesday – when two young people met for the first time in the little country town of Jerilderie. Who could have foreseen that within such a short time they would commit to joining their lives together forever.

The Persian poet Rumi has written:

“The minute I heard my first love story

I started looking for you, not knowing

How blind that was.

Lovers don’t finally meet somewhere.

They are in each other all along.”

For Merle and Grant, meeting each other was one of those moments when you feel that all life’s adventures in the past were steps along the way, leading you to the one person who you simply can’t live without. It is the moment the dream of your life comes true if you are brave enough to say “yes” to it.

Marriage should be a growing and dynamic relationship, a dream of tomorrow in which we can grow and fulfil our possibilities. It is wondrous when someone else believes in our dreams and wants to live with us and help make those dreams and aspirations come true. Love makes burdens lighter because it divides them, it makes joys more intense because they are shared. It makes you stronger so you can reach out and become involved with life in ways you would not risk alone.

Marriage is the promise of hope between two people, the sheltered environment in which we can endlessly explore and develop ourselves in the knowledge that we can grow and meet life’s challenges together. If you embrace marriage with an open heart, love deepens and matures with compassion and tender caring for each other.

Merle and Grant, stand together and for each other always, be content in mind and spirit and make each day a blessing and fulfilment of your dreams.

We all sincerely hope that you will always hold one another in the light of all light, the love of all love.

Hand-Holding Ceremony

Celebrant: Please face each other and hold hands, so you may feel the gift that you are to one another whilst Gnt’s brother, Ross, will read for us “These Are the Hands”

Ross:

“These are the hands of your best friend, young and strong and full of love for you.

These are the hands holding yours on your wedding day as you promise to love each other today, tomorrow and forever.

These are the hands that will work alongside yours as together you build your future.

These are the hands that will passionately love you and cherish you through the years, and with the slightest touch will bring comfort to you like no other.

These are the hands that will hold you when fear or grief trouble your mind.

These are the hands that will countless times wipe the tears from your eyes, tears of sorrow and tears of joy.

These are the hands that will tenderly hold your children, and

will help you hold your family together as one.

These are the hands that will give you strength when you need it.

And these are the hands that, even when wrinkled and aged, will still be reaching for yours, still giving you the same unspoken tenderness with just a touch”.

The Monitum

Celebrant: Now as a Civil Marriage Celebrant, I am duly authorised to solemnise marriage according to the laws of Australia. Before Merle Tamm and Grant Edward Harvie are joined together in marriage in my presence and in the presence of these witnesses, I am to remind them of the solemn and binding nature of the relationship into which they are now about to enter.

Marriage, according to law in Australia, is the union of a man and a woman, to the exclusion of all others, voluntarily entered into for life.

The Asking

Celebrant:

Do you, Merle, take Grant to be your lawful husband,

To stand by him for the rest of your lives together?

Merle: I do.

Celebrant:

Do you, Grant, take Merle to be your lawful wife,

To stand by her for the rest of your lives together?

Grant: I do.

The Vows

Celebrant hands folder to Merle and Grant

Merle:

I call upon the persons here present

To witness that I Merle

Take you Grant

To be my lawful wedded husband.

Grant:

I call upon the persons here present

To witness that I Grant

Take you Merle

To be my lawful wedded wife.

Merle:

I have dreamed my whole life of having someone as wonderful as you to love me just the way you do. I promise here to treasure for all of my days the love we celebrate today. As I have given you my hand to hold, so I give you my life to keep for today, tomorrow and forever.

Grant:

There was darkness for a long time and then there was light, and that light was you. Let us make of our two lives one life, and our love will grow into a bond too strong to break. I will always be there for you in the ups and downs in life as I want you for today, tomorrow and forever.

The Ring Ceremony

Celebrant: The wedding ring is a symbol of the unbroken circle of love, a reminder that love freely given has no beginning and no end, no giver and no receiver, for each is the giver and each is the receiver. The great circle of life itself is symbolised in these small circles on your finger.

Grant:

With this ring I wed you.

Where you go I will go, and where you live I will live.

Your people shall be my people, and your God my God.

Merle:

With this ring I wed you.

Where you go I will go, and where you live I will live.

Your people shall be my people, and your God my God.

Celebrant: May these rings forever remind you both of the vows that you have shared here today.

Reading

The poet Roy Croft has written a beautiful verse about love that Johnny will now read to us.

I love you

Not only for what you are

But for what I am

When I am with you.

I love you

Not only for what

You have made of yourself

But for what

You are making of me.

I love you

For the part of me

That you bring out;

I love you

For putting your hand

Into my heaped up heart

And passing over

All the foolish, weak things

That you can’t help

Dimly seeing there

And for drawing out

Into the light

All the beautiful belongings

That no one else had looked

Quite far enough to find.

I love you because you

Are helping me to make

Of the lumber of my life

Not a tavern

But a temple;

Out of works

Of my every day

Not a reproach

But a song.

The Wedding Blessing

Ross: I would now invite you all to read with me a native American blessing for Merle and Grant

“Now you will feel no rain, for each of you will be shelter for each other.

Now you will feel no cold, for each of you will be the warmth for the other.

Now you are two persons, but there is only one life before.

Go now to your dwelling place to enter into the days of your life together.

And may your days be good and long upon the earth”.

Declaration of Marriage

Celebrant: Merle and Grant, you have promised your love to one another and it is my pleasure to declare you to be Husband and Wife. Congratulations from all of us - the real fun has just begun.

(Grant kisses his bride)

Signing of the Registers and Marriage Certificate

Witnesses: Keith Eden Roe and John Joseph Colossimo

Introduction

Celebrant:

Family and friends, in the tradition of Merle’s home country, Estonia, a bride who is going to take her husband’s name has to “throw away” her maiden name. We are on the River Murray, so Merle’s maiden name will be kept within its deeps forever.

As she signs the paper that will be attached to a stone then thrown in the river, Merle is solemnly making this vow: “I, Merle, known by my maiden name ‘Tamm’ for the very last time, kindly ask everybody in future to call me by the name ‘Harvie’ when praising me as well as backbiting me”.

I am delighted to introduce to you for the first time

“Mr & Mrs Harvie”

Oma muljetamist laevasõidust, mis muutis jäädavalt kogu mu elu, tahan jätkata alloleva fotoga, sest minu meelest on tegemist yhe parima hetketabamusega sellest päevast - eelkõige pange tähele, mis on taustal olevale laevukesele nimeks pandud;)


Mitte et minu olemus sellel hetkel just väga 'Stressless' oleks olnud, kuid viimase nädala jooksul olen saanud rohkem kui viimase 9 kuu jooksul kokku komplimente teemal kui õnnelikult rahulik hetkel välja näen. Kogu pulmade korraldimise koorem on õlgadelt pyhitud ja elu kohe poole ilusam;) Tegelikult oli juba 24h hiljem, meie esimesi pulmapilte vaadates, tunne, et see syndmus ikka on kõiki neid korraldamise vaevasid ja valusid väärt. Ytluses, et ega paber miskit ei muuda, on kyll oma tõetera, aga mainimata jäetakse fakt, et tolle paberi allkirjastamine on sellel päeval yks kõige vähemtähtsamaid tegevusi. Hoopis olulisem on aga lõplikku "jah" sõna öeldes kallimale silma vaadates see kogu keha valdav õnnetunne, mida sydames kaasa kannad kogu oma ylejäänud elu. Tunne, et kuulud nende õnnistatud inimeste hulka, kellele on antud võimalus armastada kedagi siiralt, piiritult ja tingimusteta ja samal ajal olla vastu armastatud täpselt samasugusel moel - siiralt, piiritult ja tingimusteta. Seega oma pulmapäeval sa mitte ei allkirjastata antud tunnet kalligraafiliste pookstaavidega ja löö lukku vastavate templitega, vaid tähistad seda ise armastatamise ja samal ajal armastatud olemise õnnetunnet enda jaoks oluliste inimeste seltsis.

Aga enne kui emotsioonid tuhmuma hakkavad tähendan ajaloo veergudele yles veel mõned märksõnad sellest imelisest päevast.
Pärast laupäevahommikuste vihmahoogude vaibumist, sillerdas lõpuks siis taevaveerel ka kuldne päikesekera ning kell 11 saabusid motelli, kus Grantiga peatusime, juuksur ja ksomeetik, et minagi samal moel sillerdama ja särama hakkasin. Muidugi kulus selleks pikad kolm tundi, täis tööd ja vaeva, aga nyyd pilte vaadates tundub, et tulemus oli yle ootuste hea. Nimelt päeval, kui tahad olla see maailma kõige kõige ilusam, avastasin hommikul peegli ees seistes kaks vistrik-paiset, sest nii nagu õnnetus mööda kive ja kände ei käi, otsib ka stress väljundit eelkõige näonahal. Nädal aega enne olin kyll ka shokolaadipaastul, et selliseid yllatusi vältida, kuid kahjuks ei miskit:( Siiski tänu naisrahvuse salarelvade arsenali kuuluvate peitekreemide ja muude abivahendite ohtrale hulgale õnnestus need paar ebameeldivust siiski suht märkamatuks muuta.

Järgmine fopaa - kleit! Juba teises kleidiproovis oli tegelikult selge, et veidi liiga ruumikas teine saanud, ent samas ei tahtnud ka sellist varianti, mis rinnakorvi selja ligi litsub, kuid kahjuks oli kleit pulmapäevaks aga veelgi rohkem minu keha suhtes avardunud. Lisaks on 5 minutit õlapaelteta kleidiga salongis ringi jalutamist ikka hoopis teine tegu, kui seda 12 tundi jutti kanda -igatahes oli tykk tegemist, et veidi intiimsemad riidetykid kuskilt kogemata paistma ei hakkaks;). Muidugimõista asjast mitteteadlikud ei osanud kahtlustadagi, et pruudil peale kõigi muude murede ka oma kleidi seljas hoidmisega tuleb nendel tähtsatel hetkedel tegeleda;) Kusjuures - kleidi parajaks tegemine maksis pea poole mu kleidi enda hinnast;)

Alates kella yhest oli meie ettevalmistuste pidevaks saatjaks palgatud ka fotograaf, kelle kätetööd eelmises sissekandes antud veebiaadressil näha saate. Leanne oli meie jaoks tõeline leid ning kui kunagi valmivad spetsiaalsed kõvakaanelised albumid, siis kindlasti õnnestub lähedasemal ringkonnal imetleda ka tema annet neist fotosessiooni käigus tehtud pea 1000 võttest omamoodi muinasjuturaamatu kokkuvõlumise osas. Kuid 3 tundi fotostaariks olemist väsitas nii minu kui Granti ikka korralikult ära. Siiski tahtsin veel viimase pildi enne laevale minekut teha oma uue vihmavarjuga, mida eelmisel päeval poest ostmas käisime, et ikka vihma sellel õigel päeval ei sajaks;) Ja nagu ma oma uue varju avasin, nii tundsin esimest vihmatiba põske mööda alla langemas, millele järgnes ka äikesekõma ja algaski paduvihm. Mina tahtsin ju ainult pilti teha, aga nemad seal yleval mõtlesid asja tõsiselt võtta;) 5 minuti pärast kallas kui ämbrist ning myristas kui vanapagana põrgus. Samal ajal võtsin mina suht hapu näoga vastu tänaval möödujate õnnesoove, sest vastupidiselt Eesti Vabariigile tähendab vihm siin õnne ning äike mingi väga erilise syndmuse toimumist. Eks aeg näitab, kelle õigus on;) Igatahes viimased laevale tulevad kylalised, hoolimata kiiretest jooksujalgadest, tilkusid lõpuks läbimärgade kassipoegadena parda ääres. Samuti puudus meil igasugune varuplaan tseremoonia ajaks, sest nädal varem teatas Grant mulle ju uljalt "Don't worry - it never rains in Echuca". Kuid taganemisteed enam ei olnud ning ainumas, mis oskasin teha, oli paluda kaptenit selle vihma eest kuskile peitu meid sõidutada. Ning siis - 10 minutit peale sadamast lahkumist - lakkas vihm kui noaga lõigatud ning päike sillerdas ilusamini ning soojemini kui kunagi varem. Ega siis muud, kui tuli ametliku tseremoniaga pihta hakata. Pulmatõotuste lugemise ajal laevaninas seistes pugesid päikesekiired otse silma ning veerand tundi tagasi allavoolanud vihmaojadest oli alles jäänud vaid meie endi peegeldus märjal laevatekil. Justkui taevaveerel istuv kaitseingel oleks meid yle puistanud mänglevate päikesekiirtega, õnnistades sellisel moel meie yhte liitunud käsi ja sydameid. Asjahuviliste jaoks lisan siia (aga mitte täna), ka meie tseremoonia inglise keelse teksti mille kokku pusimisega nii palju vaeva sai nähtud ja mille live-versiooni vast pulmapeost vändatud videol kunagi näha saab.

Seega kinnitati siis minu ja Granti liit ära ka kõrgemate jõudude poolt ning 10 minutit peale tseremoonia lõppemist kadus päike, taevas läks halliks ning vihma kallas sama hullusti või hulleminigi. öelge veel, et imesid siin ilmas ei synni! Ka ilmalikul tseremoonial võib saada taevase õnnistuse, sest meie abielu kinnitati ära nii kõuekõmina kui päikesesäraga. Grantil soovitasin ma seda võtta kui märki tema tulevasest kooselust minuga, sest mis muud see olema saab, kui ootamatu äikesekärgatus, mida märjutavad (vihma)pisarad, et need kõik siis 5 minutit hiljem asenduksid naeratavate päikesekiireliste kallistustega. Sest selline äraarvamatu ju olengi või nagu Grant diplomaatiliselt väljendub "Well...how can I tell you without making you upset...well..let's put it this way...you just have quit a short fuse (syytenöör)";)

Niisugune oligi siis lugu, kuidas minust lõpuks siin Austraalia päikese all ametlikult Mrs. Harvie sai. Mesinädalatest ei hakka ma pikemalt jutustama, sest Eliko selleteemalised ettekanded tema blogis on sedavõrd vahvad, et yle trumpama neid pole mõtet hakata ja ennast korrata ka ei tahaks. Seega suundume nyyd, väiksed televaatajad, meie pulmapeo järge lugema ja pilte vaatama blogisse http://www.eliko-ameerikamaal.blogspot.com/

Oma muljete ylestähendamist sellest, kuidas minust siis lõpuks Mrs. Harvie sai, tahan ma alustada tänusõnadega meie kõige paremale pulmakingile ehk Elikole - Sa oled yks tõeline päikesekiir, sest Sinu kylaskäik siia, Austraaliasse, meie pulmade ajaks oli just see, mida minu koduigatsusest valutav syda vajas. Aitäh Sulle selle hindamatu ning sydantsoojendava mälestuse eest koosveedetud mesinädalatest! Kusjuures Grant arvutas kokku, et viimase kahe nädalaga on ta läbinud ca 2500 km, mille hulka kuuluvad lisaks Great Ocean Road’i, Sovereign Hill’i ja Phillip Island’i tour’le ka 2 edasi-tagasi otsa marsruudil Jerilderie- Melbourne pikkusega ca 1400 km.
Kuid nyyd siis selle olulise syndmuse juurde. Alustama peaksin tegelikult aga hoopis 1. novembri õhtust, kui yheksa kuud kestnud ettevalmistusperioodi jooksul pingule veetud närvid teatud halvamaiguliste asjaolude kokkulangemise tõttu lõpuks katkesid ja vaid sammukese kaugusel oli tõsiasi, et pulmad jäävadki ära. Lisaks sellele, et ma praktiliselt ainuisikuliselt kogu selle organiseerimisega tegelesin, tuli ju samal ajal ka usinalt tööl käia ning pea igal nädalavahetusel koju minekuks enam kui 700 km maha sõita. Koduigatsus, hirm hakkamasaamise ees, väsimus lõputust otsuse langetamisest ilma, et kellegagi nõu saaks pidada, mure liigse muretsemise pärast ning igatsus Grant’i järele - need tunded valdasid mind igal õhtul enne magama jäämist ja hommikul vara voodist tõustes. Lõpuks olin ma nii yyratult väsinud, et ei jõudnud ära needa hetke, kui sai tehtud otsus mitte piirduda tavalise registreerimisega kuskil riigiameti tolmuses saalis, vaid korraldada pidu, mida koos vanaks saades mõlemal helge meenutada. Täna on mul muidugi juba hea meel, et selline päev mu elus on olnud, sest just sellistel hetkedel sa sõna otses mõttes lood koos oma kõige kallima inimesega mälestuse, mille tagasi mõtlemine naeratuse suule ja sära silmanurka toob. See on väga eriline päev, kuid yksi kõike planeerides ja tehes kasvab kõik kiiresti yle pea ja seepärast soovituseks neile, kes ise abiellumise plaane vaikselt heietavad - planeerige kohe alguses ära ka inimesed, kes teile nõu ja jõuga rasketel hetkedel abiks saavad olla, sest neid on teil vaja enam kui midagi muud.
Aga õnneks meie neljapäeva õhtune konflikt lõppes siiski vaid märjaks nutetud taskurättide ning yhe vastu maad puruks visatud telefoniga ning magama läksime mõlemad siiski teadmisega, et kaks päeva hiljem kuulutatakse meid ametlikult Mr. ja Mrs. Harvie'ks. Reedel, 2. novembri hommikul pidime enne Melbourne'ist lahkumist jõudma ära tuua minu pulmakleidi, ostma peolauale musta leiba ja hapukurgid ning Elikole lennujaamas korterivõtmed yle andma, mille kõigega me ka edukalt hakkama saime. Peale seda suundusime Echucasse laupäevase tseremoonia peaproovi, kuhu kahjuks Grant’i vend oma naise ja lastega kohale ei jõudnud ning sellest tulenevalt ametlikul päeval väike segadus laeval lilletydruku liikumismarsruudiga tekkis. Kuid meie jaoks oli see siiski suurepärane võimalus päev varem panna paika kõik vastavad seismise ja jalutamise skeemid ning harjutada abielutõotuste valju-häälega-ilma-pisaraid-valamata lugemist.
Pärast peaproovi suundusime linnakesse nimega Rochester, kuhu olime broneerinud kaheks ööks kohaliku motelli luksnumbri ning samuti organiseerinud laupäevase tseremoonia järgse yhise õhtusöögi. Tegemist oli aga niivõrd väikse kohakesega, et minu Vodafone’i võrku kasutav telefon - ainuke veel allesjäänu;) – täiesti tummaks osutus ning tänu sellele isegi kui ma oleksin veel tahtnud midagi korraldad või planeerida, puudusid mul selleks igasugused vahendid. Seega viimase vallalisepõlve õhtu nautisin oma kallimaga mullivannis klaasikest punast veini, kuulates samal ajal yha tugevnevat vihmasabinat katusel:P
Ja tõesti tõesti - tõustes laupäeva hommikul kell 6 oli taevas yhtlaselt hall ning õhtune vihmatibutamine läinud yle korralikuks sajuks. Järgmised 4 tundi veetsin hypates keset tuba seisva voodi peal, et mõnestki aknast heledama taevasina näha. Alles kella kymne ajal hakkasid mõjuma minu palved vihmajumala poole, kes lõpuks need kraanid kinni keeras ja päikesekera taevaveerele särama lubas. Meie Grant’ga võtsime seda kui märguannet hakata valmistuma oma eriliseks päevaks, millest aga lähemalt juba järgmises sissekandes. Kuid need kõige kannatamatud võivad lõpptulemust piiluda siit http://www.weddings.leannewhitelyphotography.com.au/merle3.html

Mr. and Mrs. Harvie