Kiivid ja kängurud

2008-01-16T16:29:00.000-08:00

Ajalooannaalide huvides olen täna sunnitud katkestama ajutiselt oma loomingulise puhkuse ja yles tähendama paar juhtumist, mis tuleviku mõttes kindlasti märgi maha jätmist nõuavad;) Nimelt eile lõuna ajal töökoha kõrval asuvat venelaste poodi kylastades, mille kahjuks kyll alles nyyd sealt avastasin, tekkis siiralt kahtlus oma silmanägemises - keefiri ning kohukeselettide kõrval asuval kalakonservide riiulil vaatas mulle vastu silt "Rizhskie kilki". No otkuda takie rõbki sjuda popali;) Koolis sai eesti keele grammatika tundides hommikust õhtuni pealuu sisse taotud, et tallinna kilud kirjutatakse alati väikse tähega, aga kas Riia omad on suure või väiksega, ei selgitanud keegi. Riia peenleivast olen kyll enne kuulnud ja ka Läti sprottidest, kuid nyyd igatahes nägin ära ka nende "kilkid", mis meie omadega kuidagi väga-väga sarnases kirikutornidega linnavaatega pakendis;) Ja ei tulnud sellel hetkel koduigatsusest pisarat silma, vaid pigem meenus ytlus - "Kohe näha, et vanad sõbrad";)

Eelnev lõik on muidugi vaid kinnituseks teile juba teada-tundud faktile, et yldjoontes on siiski koduigatsuse osas asi ikka samas seis kui ennegi ja ilmneb vaid syvenemise tendets;) Päris värskendav oli seetõttu sattuda vahepeal kodumaise byrokraatiamonstrumi hammasrataste vahele seoses omale uue passi saamise sooviga - tõi tagasi reaalsustaju, et see pisike Eesti, mis siit nii roosa ja rõõsana hetkel tundub, polegi vist siiski alati nii ideaalne.

Nagu oma eelmises postituses kirjutasin, siis peale jooksmisi ning sebimisi sain lõpuks oma ametliku abielutunnistuse apostillitud, nii et Eesti Vabariik ka tunnustaks seda kui õiguslikku dokumenti ning saatsin Eestisse ära oma uue passi taotluse. Ning siis tuli vastuseks, et lisaks valele passipildile (neid on tänaseks mul siin 4 erinevat versiooni tehtud) ei sätesta antud abielutunnistus, millist nime peale abiellumist kandma hakkan. Ema vaatas oma Eestis välja antud tunnistust ning seal tõesti täiendavalt kirjas, et mehe perekonnanimi peale abiellumist saab olema selline ja naisel selline. Vot aga Austraalia midagi taolist täiendavalt ei kirjutata, sest nende arvates on loogiline, et kui ma abiellusin Mr. Harviega ja soovin oma perekonnanime muuta Harvieks, on abielutunnistus selleks piisav alus. Iseasi, kui just sooviksin Mrs. Lillekeseks või Mrs. Kiisupojakeseks saada;) Aga näed eestlastel vaja dokumenti, et mis minu uus nimi ikka olema saab - saatku ma näiteks koopia oma uue nimega elamisloast. Ma selgitasin neile, et ilma uue passita ei saa ma ju siin turistina viibides mingeid ametlikku dokumente tekitada. Siis tuli vastuseks, et ykskõik mis paber, aga olgu olla mingi tõend nime vahetamise kohta. Helistasin selle abipalvega New Soth Wales'i Registry of Birth, Death and Marriages osakonda, kus meie abielu registreeritud on, ent nemad mingeid täiendavaid kirjalikke dokumente ei väljasta. Siis leidsin aga netist yhe Brisbane's paar aastat tagasi abiellunud eesti tydruku kontaktid ja kysisin, et kuidas tema olukorra lahendas. Ning saingi nõu minna panka (kuna pangakaart on tõesti mu ainuke Austraalias väljastatud dokument), vahetada seal abielutunnistuse alusel nimi ära ja paluda ka templitega kaaskiri selle kohta. Ning vot see on paber, mis eestlastele sobib. Muidugi pangas kulus pool tundi seletamisele, miks sellist asja vaja on, kuna abielutunnistust iseenesest ju Eesti Immigratsiooniamet tunnustab. Panga kiri käes saatsin kohe Eestise kysimuse, et kuna uue pangakaardi saan alles 10 päeva pärast, siis kas sobib, kui saadan ära uue taotluse ja koopia panga kirjast ning koopia pangakaardi saadan hiljem elektrooniliselt. Selle peale tuli aga vastuseks: "Meile elektrooniliselt saadetud koopiad ei sobi". No tule taevas appi - ega ma siis postiga pangakaarti poleks saanud neile saata, vaid ikka samasuguse koopia ainult et paberkandjal! Seega loosung iseenesest on ju meil uhke "Eesti kui e-riik", aga vot "Elektrooniliselt saadetud koopiad meile ei sobi" :P Lõpuks õnneks piisas siiski vaid kirja koopiast ning seega see pangakaardi koopia jäigi saatmata:)

Ja muidugi eriline pärl oli vastus punktile minu passitaotluses, kus märkisin, et dokumente soovin kätte saada aukonsulilt Sydneys:
4.isikutunnistusi väljastavad välismaal Eesti saatkonnad, Eestis meie ameti osakonnad/bürood. Aukonsulid
isikutunnistusi ei väljasta. Palume võtta ühendus, et leida Teile sobiv dokumentide kätte saamise võimalus.
Puuduolevad dokumendid saatke palun posti teel aadressil "Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Sõle 61A, 10313 Tallinn" või viige kinnises ümbrikus
Teile sobivasse KMA regionaalosakonda ja pange seal selleks ettenähtud postkasti.

Ma ju kirjutasin, et asun Austraalias ja vastuseks saan, et "viige kinnises ümbrikus Teile sobivasse KMA regionaalosakonda ja pange seal selleks ettenähtud postkasti"! Aitäh sõbraliku soovituse eest, kuid see nn lähim regionaalosakond asub nii 32 lennutunni kaugusel:P Ning hiljem alles selgitati täiendavalt, et passi siiski aukonsulid tohivad väljastada, kuid ID- kaarti mitte. Seega säh Sulle kõrgelt arenenud e-riiki!

P.S. Pass ise jõudis õnneks eile Sydney'sse ja seega veel jäänud organiseerida selle kättesaamine ning siis olen ka Eesti dokumentide järgi ametlikult mrs. Harvieks kuulutatud:)

2007-11-28T16:36:00.000-08:00

Esimesed suvekuulutajad siin Austraalias on endast aktiivselt märku andmas ja see tähendab ka stabiilset keskmist päevast temperatuuri nii 30 kraadi ringis, ehkki koduses Jerilderie's on juba yks 44-kraadinegi päev olnud. Igatahes räägitakse hirmulugusid rekordkuumustega suvest, mis mindki vaikselt murelikuks teevad ja millele vastukaaluks nägin eile öösel unes, et hommikul tööle minnes uksest välja astudes nägin oli oma meetripaksune lumi maas!. Põhiteemaks neis juttudes on muidugi vesi ja kui palju seda jätkub. Metsatulekahjude hooaeg ei ole enam kaugel ning just lugesin internetist, et Brisbane's on kasutusel juba maksimum veepiirang nr. 6. Yldse on neid piirangute tasemeid yhest kuueni ja see kõige viimane tähendab, et sisuliselt tohib vett vaid enda tarbeks kasutada ja kõik ylejäänud veega seotud tegevused on äärmiselt piiratud (N: autodel on lubatud pesta vaid klaase ja peegleid, kuid keelatud on auto kere pesemine). Melbourne on hetkel 3 peal, aga arvestades seda, et kuumaks alles hakkab minema ning veereservid on täidetud vaid 40%ulatuses, siis seega on oodata, et asi siingi karmiks läheb. Mäletan, kuidas me mõlemad Mal'ga Malaisias nautisime syydimatult oma minimaalselt veerandtunnised hommikusi dushi all käimisi - mmm! Siin aga yritad vastupidiselt nii kiiresti kui võimalik end veega yle kasta ja seda mitte yleliigselt kulutada. Kuidagi ei lähe meelest ka eelmise aasta kurioosne juhtum, kus 100 000 elanikuga linnas nimega Ballarat saigi yhel päeval vesi otsa. Toitlustusasutused istusid mustade nõude virnade taga, poed olid inimeste poolt joogiveest tyhjaks ostetud ja haiglates pesti ning operereeriti pudeliveega.
Aga kui tagasi tulla avalauses mainitud esimeste suve tundemärkide juurde, siis ei ole mitte tegemist mingite eriliste linnulistega, vaid hoopis kõige tavalisemate kärbestega;) Ainuke vahe on selles, et siin on nad ikka nii neetult ligitykkivad, et mingi mannetu käte vehkimisega neid kyll ei hirmuta. Ronivad prilliklaaside alla ja enne sealt ei lahku, kui pöidlaga nad laiaks litsud. Isegi 4 miljoni inimesega suurlinnas võib kokku loendada kordades rohkem kärbseid kui siin asutsevaid kahejalgseid. On ikka tyytysed kyll!
Lisaks tõusvale temperatuurile muudavad minu elu kuumaks ka erinevate riikide immigratsiooniametid, sest peale mesinädalate uima hajumist olen ju jälle tagasi argipäevas. Yhest kyljest teeme pingutusi minu elamisloa dokumentide paketti kokku panemiseks (alates Austraalia ja Eesti politsetõenditest kuni sõprade toetavate jutukeste, telefoniväljavõtete ning perepiltideni välja). Letti tuleb laduda absoluutselt kõikvõimalikud tõendid, mis näitavad, et ma mitte ainult elamisloa saamise eesmärgil ei abiellunud. Teisalt yritan oma nimevahetusega seoses uusi dokumente taotleda, aga eile tuli nimekiri vigadest uue passi taotluses, millest kurioosseim on see, et kuna Austraalia abielutõendil ei ole minu uut perekonnanime, siis palutake esitada mõni ametlik dokument (N: elamisluba, juhiluba vms.), mis seda tõendaks. Istun siin ja juurdlen omaette, et mida nyyd siis teha, sest ilma uue passita ei ole ju võimalik välismaalasena siin viibides kyll mingeid dokumente vahetama hakata... Lisaks sellele oli passipilt muidugi vale ning seega käisin täna juba neljandat korda omale passipilti tegemas. Esimene oli liiga väike, teine liiga hele, kolmas lihtsalt valesti tehtud - eks vaatab, kas neljas saab see õige olema. Kui ei siis, tuleb need nõuded ette võtta ja vastavalt paberilt loetule ning peeglis nähtule ise nad valmis joonistada;) Probleem saab tegelikult alguse sellest, et Austraalia standardid passipildile on teistsugused ning seega neid ebastandardseid nad teha ei oska. Igatahes on mul tänaseks kogunenud imetlusväärne kollektsioon hetkedest, kui tuleb ette manada kõige koledam ilme, mida oskad. Ning loomulikult on ikka vahe, kas maksad (pulma)fotograafile 1200 taala või tahad ainult 12-ga hakkama saada;)
Lisaks elamisloale on mul samaaegselt sees ka tööviisa taotlus ja Working Holiday 6 kuud yhes ettevõttes töötamise piirangu eemaldamise taotlus, sest Philip Morris seisab praegu pea peal, et minu järgmisel teisipäeval aeguvale tööloale pikendust saada. Hetkel on kogu tootmiskulude eelarve puhtalt minu teha ja vastutada ning uusi hindu oskan peale Mal'i lahkumist arvutada vaid mina ainuisikuliselt. Sellest lähtuvalt saavad nad järgmise finantsaasta ettevalmistustega lõhkise kyna ees olema, kui immigratsiooniamet mu yhes ettevõttes töötamise piirangut ei muuda ja mina aga hoopis õnnelik koduperenaine! See, kaua ma muidugi käed rypes istuda viitsin, on iseasi, ent mingi ajanatukese võiks ju jalad sohva peal sirgus abieluprouat mängida kyll;)
Ja läkski jälle jutt nendele "mitteteravatele" jahimaadele... Tegelikult on mul ikka veel see okas hinges, et minu avameelselt teistega jagatud isiklikek tundeid ja mõtteid imala naistekaga võrreldi. Seega jõudsin eile õhtul otsusele, et lähen alates tänasest nn loomingulisele puhkusele kuni jälle kunagi siia blogisse kirjutamiseks inspiratsiooni leian. Pigem on see viimasel ajal nagu mingi taak, et peaks ikka yritama, sest teistele ju huvitav. Kuid siis jälle mõtlen, et vastutasuks tuleb vaid kriitikat ning ei mingit omapoolset panust, et minulgi oleks midagi huvitavat lugeda kaugel kodumaal toimuvast (rääkimata sellest, et keegi vahest ka telefoni haaraks ja kysiks, kuidas mul muidu, blogiväliselt, läheb). õnneks on siiski jäänud veel mõned vanad sõbrad, kes mind päriselt unustanud pole ja seega suur suur tänu teile Kats, Gundel, Eleka ja Alvar niivõrd ilusa pulmakingituse eest! Ehkki kui ma selle Sepamaa kokaraamatu lahti lõin ja lugesin esimese reana (mälu järgi tsiteerides) "Kõik oma viimased 23 suve olen veetnud Sepamaa suvetalus", lõikas nagu noaga sydamest koduigatsus läbi. Saaks mina yhegi suve veeta jälle kodumaiste rohetavate kaskede all pikutades, metsast kukeseeni otsides ning järvevees end suvekuumusest jahutades... Sellest kodumaisest paradiisist lahutavad mind tänasel päeval kyll veel need mittestandardsed passipildid ja Austraalia immigratsiooniamet, ent kui kõik mingil imelisel moel siiski laabub, peaksin järgmisel aasta jaanipäeva paiku ajutiselt jälle kodumaa pinnal viibima. Kui lapsepõlves sai ikka loetud ja oodatud päevi järgmise synnipäeva ning aasta vanemaks saamiseni, siis näed vanemas eas ootan pikisilmi hoopis hetke, millal ykskord koju saaks minna... Ning kuigi synnipäev jõuab muidugi oluliselt varem kätte, siis kaugel see jaanipäevgi nyyd enam on;)

2007-11-21T16:15:00.000-08:00

CIVIL MARRIAGE CEREMONY

between

MERLE TAMM

and

GRANT EDWARD HARVIE

Saturday 3 November at 4pm

On board the “Pevensey” paddlesteamer

Conducted by

Carol Williams

Civil Marriage Celebrant

(03) 5482 4535

Introduction and Monitum

Celebrant:

Good afternoon everyone. My name is Carol Williams and on behalf of Merle and Grant, I would like to welcome you all here today. They thank you for being present to witness and share with them the joyous occasion of their marriage.

Love is a miraculous gift and a wedding is a celebration of that magic. We rejoice that miracles do occur, that at any moment the unexpected can happen and the course of our entire lives can change. Today is a celebration for all of us, for it is a pleasure to see love in bloom, to participate in the wedding of two people who want to walk together for a lifetime. Therefore we give thanks for the love shared by Merle and Grant, and their belief in the destiny and truth of their love.

The love story of Merle and Grant began almost a year ago – in fact it will be a year next Tuesday – when two young people met for the first time in the little country town of Jerilderie. Who could have foreseen that within such a short time they would commit to joining their lives together forever.

The Persian poet Rumi has written:

“The minute I heard my first love story

I started looking for you, not knowing

How blind that was.

Lovers don’t finally meet somewhere.

They are in each other all along.”

For Merle and Grant, meeting each other was one of those moments when you feel that all life’s adventures in the past were steps along the way, leading you to the one person who you simply can’t live without. It is the moment the dream of your life comes true if you are brave enough to say “yes” to it.

Marriage should be a growing and dynamic relationship, a dream of tomorrow in which we can grow and fulfil our possibilities. It is wondrous when someone else believes in our dreams and wants to live with us and help make those dreams and aspirations come true. Love makes burdens lighter because it divides them, it makes joys more intense because they are shared. It makes you stronger so you can reach out and become involved with life in ways you would not risk alone.

Marriage is the promise of hope between two people, the sheltered environment in which we can endlessly explore and develop ourselves in the knowledge that we can grow and meet life’s challenges together. If you embrace marriage with an open heart, love deepens and matures with compassion and tender caring for each other.

Merle and Grant, stand together and for each other always, be content in mind and spirit and make each day a blessing and fulfilment of your dreams.

We all sincerely hope that you will always hold one another in the light of all light, the love of all love.

Hand-Holding Ceremony

Celebrant: Please face each other and hold hands, so you may feel the gift that you are to one another whilst Gnt’s brother, Ross, will read for us “These Are the Hands”

Ross:

“These are the hands of your best friend, young and strong and full of love for you.

These are the hands holding yours on your wedding day as you promise to love each other today, tomorrow and forever.

These are the hands that will work alongside yours as together you build your future.

These are the hands that will passionately love you and cherish you through the years, and with the slightest touch will bring comfort to you like no other.

These are the hands that will hold you when fear or grief trouble your mind.

These are the hands that will countless times wipe the tears from your eyes, tears of sorrow and tears of joy.

These are the hands that will tenderly hold your children, and

will help you hold your family together as one.

These are the hands that will give you strength when you need it.

And these are the hands that, even when wrinkled and aged, will still be reaching for yours, still giving you the same unspoken tenderness with just a touch”.

The Monitum

Celebrant: Now as a Civil Marriage Celebrant, I am duly authorised to solemnise marriage according to the laws of Australia. Before Merle Tamm and Grant Edward Harvie are joined together in marriage in my presence and in the presence of these witnesses, I am to remind them of the solemn and binding nature of the relationship into which they are now about to enter.

Marriage, according to law in Australia, is the union of a man and a woman, to the exclusion of all others, voluntarily entered into for life.

The Asking

Celebrant:

Do you, Merle, take Grant to be your lawful husband,

To stand by him for the rest of your lives together?

Merle: I do.

Celebrant:

Do you, Grant, take Merle to be your lawful wife,

To stand by her for the rest of your lives together?

Grant: I do.

The Vows

Celebrant hands folder to Merle and Grant

Merle:

I call upon the persons here present

To witness that I Merle

Take you Grant

To be my lawful wedded husband.

Grant:

I call upon the persons here present

To witness that I Grant

Take you Merle

To be my lawful wedded wife.

Merle:

I have dreamed my whole life of having someone as wonderful as you to love me just the way you do. I promise here to treasure for all of my days the love we celebrate today. As I have given you my hand to hold, so I give you my life to keep for today, tomorrow and forever.

Grant:

There was darkness for a long time and then there was light, and that light was you. Let us make of our two lives one life, and our love will grow into a bond too strong to break. I will always be there for you in the ups and downs in life as I want you for today, tomorrow and forever.

The Ring Ceremony

Celebrant: The wedding ring is a symbol of the unbroken circle of love, a reminder that love freely given has no beginning and no end, no giver and no receiver, for each is the giver and each is the receiver. The great circle of life itself is symbolised in these small circles on your finger.

Grant:

With this ring I wed you.

Where you go I will go, and where you live I will live.

Your people shall be my people, and your God my God.

Merle:

With this ring I wed you.

Where you go I will go, and where you live I will live.

Your people shall be my people, and your God my God.

Celebrant: May these rings forever remind you both of the vows that you have shared here today.

Reading

The poet Roy Croft has written a beautiful verse about love that Johnny will now read to us.

I love you

Not only for what you are

But for what I am

When I am with you.

I love you

Not only for what

You have made of yourself

But for what

You are making of me.

I love you

For the part of me

That you bring out;

I love you

For putting your hand

Into my heaped up heart

And passing over

All the foolish, weak things

That you can’t help

Dimly seeing there

And for drawing out

Into the light

All the beautiful belongings

That no one else had looked

Quite far enough to find.

I love you because you

Are helping me to make

Of the lumber of my life

Not a tavern

But a temple;

Out of works

Of my every day

Not a reproach

But a song.

The Wedding Blessing

Ross: I would now invite you all to read with me a native American blessing for Merle and Grant

“Now you will feel no rain, for each of you will be shelter for each other.

Now you will feel no cold, for each of you will be the warmth for the other.

Now you are two persons, but there is only one life before.

Go now to your dwelling place to enter into the days of your life together.

And may your days be good and long upon the earth”.

Declaration of Marriage

Celebrant: Merle and Grant, you have promised your love to one another and it is my pleasure to declare you to be Husband and Wife. Congratulations from all of us - the real fun has just begun.

(Grant kisses his bride)

Signing of the Registers and Marriage Certificate

Witnesses: Keith Eden Roe and John Joseph Colossimo

Introduction

Celebrant:

Family and friends, in the tradition of Merle’s home country, Estonia, a bride who is going to take her husband’s name has to “throw away” her maiden name. We are on the River Murray, so Merle’s maiden name will be kept within its deeps forever.

As she signs the paper that will be attached to a stone then thrown in the river, Merle is solemnly making this vow: “I, Merle, known by my maiden name ‘Tamm’ for the very last time, kindly ask everybody in future to call me by the name ‘Harvie’ when praising me as well as backbiting me”.

I am delighted to introduce to you for the first time

“Mr & Mrs Harvie”

2007-11-19T21:19:00.001-08:00

Oma muljetamist laevasõidust, mis muutis jäädavalt kogu mu elu, tahan jätkata alloleva fotoga, sest minu meelest on tegemist yhe parima hetketabamusega sellest päevast - eelkõige pange tähele, mis on taustal olevale laevukesele nimeks pandud;)

Mitte et minu olemus sellel hetkel just väga 'Stressless' oleks olnud, kuid viimase nädala jooksul olen saanud rohkem kui viimase 9 kuu jooksul kokku komplimente teemal kui õnnelikult rahulik hetkel välja näen. Kogu pulmade korraldimise koorem on õlgadelt pyhitud ja elu kohe poole ilusam;) Tegelikult oli juba 24h hiljem, meie esimesi pulmapilte vaadates, tunne, et see syndmus ikka on kõiki neid korraldamise vaevasid ja valusid väärt. Ytluses, et ega paber miskit ei muuda, on kyll oma tõetera, aga mainimata jäetakse fakt, et tolle paberi allkirjastamine on sellel päeval yks kõige vähemtähtsamaid tegevusi. Hoopis olulisem on aga lõplikku "jah" sõna öeldes kallimale silma vaadates see kogu keha valdav õnnetunne, mida sydames kaasa kannad kogu oma ylejäänud elu. Tunne, et kuulud nende õnnistatud inimeste hulka, kellele on antud võimalus armastada kedagi siiralt, piiritult ja tingimusteta ja samal ajal olla vastu armastatud täpselt samasugusel moel - siiralt, piiritult ja tingimusteta. Seega oma pulmapäeval sa mitte ei allkirjastata antud tunnet kalligraafiliste pookstaavidega ja löö lukku vastavate templitega, vaid tähistad seda ise armastatamise ja samal ajal armastatud olemise õnnetunnet enda jaoks oluliste inimeste seltsis.

Aga enne kui emotsioonid tuhmuma hakkavad tähendan ajaloo veergudele yles veel mõned märksõnad sellest imelisest päevast.
Pärast laupäevahommikuste vihmahoogude vaibumist, sillerdas lõpuks siis taevaveerel ka kuldne päikesekera ning kell 11 saabusid motelli, kus Grantiga peatusime, juuksur ja ksomeetik, et minagi samal moel sillerdama ja särama hakkasin. Muidugi kulus selleks pikad kolm tundi, täis tööd ja vaeva, aga nyyd pilte vaadates tundub, et tulemus oli yle ootuste hea. Nimelt päeval, kui tahad olla see maailma kõige kõige ilusam, avastasin hommikul peegli ees seistes kaks vistrik-paiset, sest nii nagu õnnetus mööda kive ja kände ei käi, otsib ka stress väljundit eelkõige näonahal. Nädal aega enne olin kyll ka shokolaadipaastul, et selliseid yllatusi vältida, kuid kahjuks ei miskit:( Siiski tänu naisrahvuse salarelvade arsenali kuuluvate peitekreemide ja muude abivahendite ohtrale hulgale õnnestus need paar ebameeldivust siiski suht märkamatuks muuta.

Järgmine fopaa - kleit! Juba teises kleidiproovis oli tegelikult selge, et veidi liiga ruumikas teine saanud, ent samas ei tahtnud ka sellist varianti, mis rinnakorvi selja ligi litsub, kuid kahjuks oli kleit pulmapäevaks aga veelgi rohkem minu keha suhtes avardunud. Lisaks on 5 minutit õlapaelteta kleidiga salongis ringi jalutamist ikka hoopis teine tegu, kui seda 12 tundi jutti kanda -igatahes oli tykk tegemist, et veidi intiimsemad riidetykid kuskilt kogemata paistma ei hakkaks;). Muidugimõista asjast mitteteadlikud ei osanud kahtlustadagi, et pruudil peale kõigi muude murede ka oma kleidi seljas hoidmisega tuleb nendel tähtsatel hetkedel tegeleda;) Kusjuures - kleidi parajaks tegemine maksis pea poole mu kleidi enda hinnast;)

Alates kella yhest oli meie ettevalmistuste pidevaks saatjaks palgatud ka fotograaf, kelle kätetööd eelmises sissekandes antud veebiaadressil näha saate. Leanne oli meie jaoks tõeline leid ning kui kunagi valmivad spetsiaalsed kõvakaanelised albumid, siis kindlasti õnnestub lähedasemal ringkonnal imetleda ka tema annet neist fotosessiooni käigus tehtud pea 1000 võttest omamoodi muinasjuturaamatu kokkuvõlumise osas. Kuid 3 tundi fotostaariks olemist väsitas nii minu kui Granti ikka korralikult ära. Siiski tahtsin veel viimase pildi enne laevale minekut teha oma uue vihmavarjuga, mida eelmisel päeval poest ostmas käisime, et ikka vihma sellel õigel päeval ei sajaks;) Ja nagu ma oma uue varju avasin, nii tundsin esimest vihmatiba põske mööda alla langemas, millele järgnes ka äikesekõma ja algaski paduvihm. Mina tahtsin ju ainult pilti teha, aga nemad seal yleval mõtlesid asja tõsiselt võtta;) 5 minuti pärast kallas kui ämbrist ning myristas kui vanapagana põrgus. Samal ajal võtsin mina suht hapu näoga vastu tänaval möödujate õnnesoove, sest vastupidiselt Eesti Vabariigile tähendab vihm siin õnne ning äike mingi väga erilise syndmuse toimumist. Eks aeg näitab, kelle õigus on;) Igatahes viimased laevale tulevad kylalised, hoolimata kiiretest jooksujalgadest, tilkusid lõpuks läbimärgade kassipoegadena parda ääres. Samuti puudus meil igasugune varuplaan tseremoonia ajaks, sest nädal varem teatas Grant mulle ju uljalt "Don't worry - it never rains in Echuca". Kuid taganemisteed enam ei olnud ning ainumas, mis oskasin teha, oli paluda kaptenit selle vihma eest kuskile peitu meid sõidutada. Ning siis - 10 minutit peale sadamast lahkumist - lakkas vihm kui noaga lõigatud ning päike sillerdas ilusamini ning soojemini kui kunagi varem. Ega siis muud, kui tuli ametliku tseremoniaga pihta hakata. Pulmatõotuste lugemise ajal laevaninas seistes pugesid päikesekiired otse silma ning veerand tundi tagasi allavoolanud vihmaojadest oli alles jäänud vaid meie endi peegeldus märjal laevatekil. Justkui taevaveerel istuv kaitseingel oleks meid yle puistanud mänglevate päikesekiirtega, õnnistades sellisel moel meie yhte liitunud käsi ja sydameid. Asjahuviliste jaoks lisan siia (aga mitte täna), ka meie tseremoonia inglise keelse teksti mille kokku pusimisega nii palju vaeva sai nähtud ja mille live-versiooni vast pulmapeost vändatud videol kunagi näha saab.

Seega kinnitati siis minu ja Granti liit ära ka kõrgemate jõudude poolt ning 10 minutit peale tseremoonia lõppemist kadus päike, taevas läks halliks ning vihma kallas sama hullusti või hulleminigi. öelge veel, et imesid siin ilmas ei synni! Ka ilmalikul tseremoonial võib saada taevase õnnistuse, sest meie abielu kinnitati ära nii kõuekõmina kui päikesesäraga. Grantil soovitasin ma seda võtta kui märki tema tulevasest kooselust minuga, sest mis muud see olema saab, kui ootamatu äikesekärgatus, mida märjutavad (vihma)pisarad, et need kõik siis 5 minutit hiljem asenduksid naeratavate päikesekiireliste kallistustega. Sest selline äraarvamatu ju olengi või nagu Grant diplomaatiliselt väljendub "Well...how can I tell you without making you upset...well..let's put it this way...you just have quit a short fuse (syytenöör)";)

Niisugune oligi siis lugu, kuidas minust lõpuks siin Austraalia päikese all ametlikult Mrs. Harvie sai. Mesinädalatest ei hakka ma pikemalt jutustama, sest Eliko selleteemalised ettekanded tema blogis on sedavõrd vahvad, et yle trumpama neid pole mõtet hakata ja ennast korrata ka ei tahaks. Seega suundume nyyd, väiksed televaatajad, meie pulmapeo järge lugema ja pilte vaatama blogisse http://www.eliko-ameerikamaal.blogspot.com/

2007-11-12T22:06:00.000-08:00

Oma muljete ylestähendamist sellest, kuidas minust siis lõpuks Mrs. Harvie sai, tahan ma alustada tänusõnadega meie kõige paremale pulmakingile ehk Elikole - Sa oled yks tõeline päikesekiir, sest Sinu kylaskäik siia, Austraaliasse, meie pulmade ajaks oli just see, mida minu koduigatsusest valutav syda vajas. Aitäh Sulle selle hindamatu ning sydantsoojendava mälestuse eest koosveedetud mesinädalatest! Kusjuures Grant arvutas kokku, et viimase kahe nädalaga on ta läbinud ca 2500 km, mille hulka kuuluvad lisaks Great Ocean Road’i, Sovereign Hill’i ja Phillip Island’i tour’le ka 2 edasi-tagasi otsa marsruudil Jerilderie- Melbourne pikkusega ca 1400 km.
Kuid nyyd siis selle olulise syndmuse juurde. Alustama peaksin tegelikult aga hoopis 1. novembri õhtust, kui yheksa kuud kestnud ettevalmistusperioodi jooksul pingule veetud närvid teatud halvamaiguliste asjaolude kokkulangemise tõttu lõpuks katkesid ja vaid sammukese kaugusel oli tõsiasi, et pulmad jäävadki ära. Lisaks sellele, et ma praktiliselt ainuisikuliselt kogu selle organiseerimisega tegelesin, tuli ju samal ajal ka usinalt tööl käia ning pea igal nädalavahetusel koju minekuks enam kui 700 km maha sõita. Koduigatsus, hirm hakkamasaamise ees, väsimus lõputust otsuse langetamisest ilma, et kellegagi nõu saaks pidada, mure liigse muretsemise pärast ning igatsus Grant’i järele - need tunded valdasid mind igal õhtul enne magama jäämist ja hommikul vara voodist tõustes. Lõpuks olin ma nii yyratult väsinud, et ei jõudnud ära needa hetke, kui sai tehtud otsus mitte piirduda tavalise registreerimisega kuskil riigiameti tolmuses saalis, vaid korraldada pidu, mida koos vanaks saades mõlemal helge meenutada. Täna on mul muidugi juba hea meel, et selline päev mu elus on olnud, sest just sellistel hetkedel sa sõna otses mõttes lood koos oma kõige kallima inimesega mälestuse, mille tagasi mõtlemine naeratuse suule ja sära silmanurka toob. See on väga eriline päev, kuid yksi kõike planeerides ja tehes kasvab kõik kiiresti yle pea ja seepärast soovituseks neile, kes ise abiellumise plaane vaikselt heietavad - planeerige kohe alguses ära ka inimesed, kes teile nõu ja jõuga rasketel hetkedel abiks saavad olla, sest neid on teil vaja enam kui midagi muud.
Aga õnneks meie neljapäeva õhtune konflikt lõppes siiski vaid märjaks nutetud taskurättide ning yhe vastu maad puruks visatud telefoniga ning magama läksime mõlemad siiski teadmisega, et kaks päeva hiljem kuulutatakse meid ametlikult Mr. ja Mrs. Harvie'ks. Reedel, 2. novembri hommikul pidime enne Melbourne'ist lahkumist jõudma ära tuua minu pulmakleidi, ostma peolauale musta leiba ja hapukurgid ning Elikole lennujaamas korterivõtmed yle andma, mille kõigega me ka edukalt hakkama saime. Peale seda suundusime Echucasse laupäevase tseremoonia peaproovi, kuhu kahjuks Grant’i vend oma naise ja lastega kohale ei jõudnud ning sellest tulenevalt ametlikul päeval väike segadus laeval lilletydruku liikumismarsruudiga tekkis. Kuid meie jaoks oli see siiski suurepärane võimalus päev varem panna paika kõik vastavad seismise ja jalutamise skeemid ning harjutada abielutõotuste valju-häälega-ilma-pisaraid-valamata lugemist.
Pärast peaproovi suundusime linnakesse nimega Rochester, kuhu olime broneerinud kaheks ööks kohaliku motelli luksnumbri ning samuti organiseerinud laupäevase tseremoonia järgse yhise õhtusöögi. Tegemist oli aga niivõrd väikse kohakesega, et minu Vodafone’i võrku kasutav telefon - ainuke veel allesjäänu;) – täiesti tummaks osutus ning tänu sellele isegi kui ma oleksin veel tahtnud midagi korraldad või planeerida, puudusid mul selleks igasugused vahendid. Seega viimase vallalisepõlve õhtu nautisin oma kallimaga mullivannis klaasikest punast veini, kuulates samal ajal yha tugevnevat vihmasabinat katusel:P
Ja tõesti tõesti - tõustes laupäeva hommikul kell 6 oli taevas yhtlaselt hall ning õhtune vihmatibutamine läinud yle korralikuks sajuks. Järgmised 4 tundi veetsin hypates keset tuba seisva voodi peal, et mõnestki aknast heledama taevasina näha. Alles kella kymne ajal hakkasid mõjuma minu palved vihmajumala poole, kes lõpuks need kraanid kinni keeras ja päikesekera taevaveerele särama lubas. Meie Grant’ga võtsime seda kui märguannet hakata valmistuma oma eriliseks päevaks, millest aga lähemalt juba järgmises sissekandes. Kuid need kõige kannatamatud võivad lõpptulemust piiluda siit http://www.weddings.leannewhitelyphotography.com.au/merle3.html

2007-11-04T02:06:00.000-08:00

Mr. and Mrs. Harvie

2007-10-30T20:18:00.000-07:00

Aitäh Sulle, Anneliis, selle 'Pea vastu' eest, sest täpselt seda on hetkel kõige õigem mulle soovida. Igatahes kui ma laupäeva õhtuks närvivapustust ei ole saanud, on kokkuvõttes väga hästi läinud;) Enamike jaoks tundub see muidugi kummaline, et peaks ju vastupidi elu ilusaim päev ees ootama, ent sellest konditsioonist saab aru ainult ise kunagi pruudi seisuses olnu. Tegelikult on tänaseks siiski meie poolt tehtud kõik, mis võimalik ja ylejäänud on teiste poolt kindlustada, et kõik sujuvalt laabub päeval, kui meie enam mitte millegi muu kui abiellumisega tegeleda saame.
Sellest hoolimata ei möödu need viimased vallalisepõlve päevad mitte silme ees virvendamas helesinised unistused, vaid kammides meeleheitlikult mõttes läbi veel kõikvõimalikke organisatoorseid kysimusi ja stsenaariume, mis kõik tollel päeval juhtuda võib. Ikka 100% eestlane ja seega miskit vasturohtu selle muretsemise vastu pole;) Ma isegi muretsen juba selle pärast, et ma nii palju muretsen, sest selle tõttu magamata ööd toovad kaasa täiendava närvilisuse järgmisel päeval. Samuti kaasneb magamata öödega telefoniarvete järsk suurenemine, sest kes muu kui Grant iga õhtu tunnikese seda närveldamist omakorda ära kannatama peab. Läbi telefonigi on kuulda, kuidas ta vahel hambad risti surub, et järjekordne minu poolt lendu lastud paha sõna alla neelata. Ning kui ma siis vihastan selle peale, et ta minuga ei räägi, argumenteerib ta vastu, et tema teada pole hetkel leiutatud veel sõna, mida ta saaks lausuda ilma et ma sellest tyli yles ei keerutaks. Ainuke veidigi kindlam väljend on "I love you", aga ega minu reaktsioon isegi selle peale võib osutuda ettarvamatuks tule sylgamiseks nagu Draakoni aastal syndinule kohane;)
Siiski tuleb tõdeda, et eesti vanarahva ytlus 'Kyll pulmadeks ära paraneb" siin mandril (vist gravitatsioonijõudude tõttu) paika ei pea. Kui mul eelmise nädalani õnnestus veel olukorda mingilgi moel kontrollida, siis eelmisel kolmapäeval Grantiga töö juures juhtunud õnnetus tõmbas viimsegi vaiba jalge alt. Nimelt lendas 10 minutit enne kolmapäevase tööpäeva lõppu (et ta ka varem too päev ei võinud lõpetada!) lihvimismasinat välja tera, mis lõikas sygava haava ta alahuulest kuni poole ninani ja põrutas kulmukaart. Tee peale ette jäi ka parem silm, ent tänu ohutusprillidele, kuhu tera lõikas sisse päris sygava vao, miskit hullemat ei juhtunud. Sinikas silma all on tänaseks taandumas, aga kui ta reedel mulle rongijaama vastu tuli, siis oli vaatepilt ikka enam kui õudne - paistetanud näoga, 14 õmbluse ja tumelilla silmaga meesterahvas, kellest nädal hiljem minu abikaasa saama peaks. Selgitasin siis talle, et ettepanekut valida pulmade teemaks “The Beauty and the Beast” mõtlesin ma siiski vaid naljana ning seega ei peaks ta oma koletise rolli nyyd kyll nii tõsiselt võtma;) Tänaseks on asi muidugi oluliselt parem, ent tundub, et antibiootikumikuuri tõttu ryypab Grant oma pulmas shampuseklaasist vaid lahustuvat valuvaigistit, mis tegelikult kihiseb ju suht samamoodi:P
Kokkuvõttes oli aga tegemist siiski õnneliku õnnetusega, sest silm ja nina jäid ju alles ning põletikku ei ole ka tänaseks tekkinud. Ja et millal siis veel, kui mitte enne pulmi sellist action’t korraldada;)

2007-10-18T00:44:00.000-07:00

Nagu näha hoolimata lubadusest tõsisema kirjatööga enam mitte tegeleda, ei suutnud ma siiski oma näppe just väga pikalt taskus hoida;) Tegelikult on selle sissekande kirjutamise põhjuseks peamiselt kaks asjalolu:
• eilne väga huvitav eelarve koostamise teemaline koolitus
• täna saab täis täpselt 1 kalendriaasta päevast kui oma hoole ja armastusega pakitud ja 20+ kg kaaluva koti selga vinnasin ja seiklust maakera siinsele poolele alustasin.

Aga kõigepealt aitäh Teile kõigile aktiivse toetuse eest tõestamaks, et mu blogil, mille vanuseks nyyd saanud 365 päeva ja enam, isegi selles kõrges eas jätkub lugejaid veel kyll ja kyll. No suurim yllatus oli muidugi oma vennas, kellest poleks osanud isegi kahtlustada siinse saidi lugemas käimist! Eks see ära-unustatu tunne tekibki just sellepärast, et ajuti meenutab olukord yhesuunalisel tänaval liiklemist - minu elu ja juhtumised on kõigile peopesa peal nähtavad, kuid minul sealsetest tegemistest pole õrna aimugi. Väga harva, kui keegi viitsib meilitsi niisama kodusest elust-olust mulle väikse ylevaate teha. Isegi suure vaevaga kokku meisterdatud pulmakutsete kohta puudub igasugune tagasisisde, kas adresaadid nad kätte said või läksid kõik postis kaduma. Ja see on see, mis kurvaks teeb ning tekitab tunde, et oledki äraunustatud mänguasjade maale sisse kirjutatud… Samas ma ju teadsin neid suuri otsuseid oma elus tehes, et täpselt sellist hinda mul maksta tuleb. Antud valik on puhtakujuliselt minu enese tehtud ning syydistada pole siin kedagi. Grant’i koorem on sellevõrra samuti raskem, kuid temagi teadis enne saatusliku kysimuse esitamist, et lisaks abikaasa kohustustele langeb tema osaks ka ema-isa-parima sõbranna rolli täitmine. Seni on ta sellega igatahes väga edukalt toime tulnud, ehkki yhtegi eestikeelset sõna pole mul talle veel selgeks õpetada õnnestunud ja minu nimegi hääldab ta jätkuvalt Aussie versioonis;)

Jätame aga abiellumise teema seekord puudutamata, kuna mul nende pulmade ettevalmistamisest on piisavalt kõ-ri-ni. No more in my entire life. Mis tehtud, see tehtud, mis tegemata – ju siis polnudki oluline. Oleme viimased nädalavahetused kuulutanud W-word’i vabadeks st keelatud on isegi mainida seda ysna pea kätte jõudvat elu suursyndmust. Tegelikult ju vaid ainult yhte neist paljudest elu suursyndmustes, sest oleks ikka kurb kyll, kui elu tipphetk sellesamuse laperguse maamuna peal vaid antud 2 tunnise laevasõiduga piirduks;) Seega erinevate internetist leitud pulmade teemaliste saitide foorumitest loetud õudus/iluprogrammid eesmärgil “Kõige ilusam pruut elu kõige ilusamal päeval” jätavad mind kyll suht kylmaks. Eks ma juuksed ikka ära kammin ja puhtad riided ka selga panen, aga päris ekstreemsustesse kyll ei kavatse langeda. Ent see kõik juhtub alles 2 nädala ja 1 päeva ja 20 tunni pärast - mitte et te arvaks et ma just ylearu närvis juba oleks ja allesjäänud vallalise neiu aega päevades-tundides-minutites loendaks;)

Räägiks hoopis eilsest koolitusest. Kusjuures äärmiselt armas Philip Morrisest, et nad mind juulikuus 2 nädalaks Malaisiasse lennutasid ja nyyd veel yleriiklikul CPA (Certified Practising Accountants) konverentsil kahel päeval osaleda lasevad, ehkki mu tööluba nende juures lõpeb juba 28 novembril;) Olukord on tegelikult suht segane, kuna nende pakkumisele sõlmida 12-kuulisele leping ytlesin ‘ei’, sest vastasel korral jäänuksid ära nii plaanitav jaanipäevaks kojusõit kui Grant’ga läände seiklema minek. Isiklik elu on hetkel märksa olulisem prioriteet ning yhe töökoha pärast seda kõke kaalule panna oleks ylekohtune. Samas kahju on neid siia hätta jätta siplema, kuna peale Mal’i lahkumist on kogu eelarve peamiselt minu peal olnud ning eriti kriitiliseks muutub olukord veel aasta lõpus, kui vastavalt sellele eelarvele on vaja ette valmistada standardid järgmiseks aastaks. Seega lubasin, et kui neil soov, võin viisataotluse rahuldades maikuuni kyll siin töötada (mitte et ma nii väga just tahaks), ent hetkel nende poolt vaikus ning ei teagi, kas otsustavad antud 6 kuu pärast kogu seda paberimajandust täitma hakata või ei. Eks siis kui aeg kätte jõuab vaatab, mis saab.

Aga ikka see koolitus (no ei jõua kohe kuidagi point’ni). Teemaks oli siis “Forecasting, Budgeting and Profit Planning” ja ettekandjaks yks Sydney Ylikooli professor nimega Greg Pazmandy. Ning ausalt öeldes pole minul enne veel nii huvitavat finatsteemalist loengut olnud- isegi regressioonanalyysi valem tundus yks äärmisel t vahva leiutis olevat! Hr Professor ise oli sedavõrd särtsakas (kahtlustan, et põhjuseks mingi seos Kreeka ja sealse temperamendiga) , et kuidas olekski miski sellel hetkel räägitu igavana saanud tunduda. Ta aina loopis kysimusi ja tõi näiteid ja pani kõiki ise ka kaasa mõtlema – super õppejõud! Aga kogu asja point oli kokku võetud järgmisesse Michael C. Jensen tsitaati, mis nii mõnegi finantsinimese peaks nõusolevalt pead noogutama panema:
"Corporate budgeting is a joke, and everyone knows it. It consumes a huge amount of executives' time, forcing them into endless rounds of dull meetings and tense negotiations. It encourages managers to lie and cheat, lowballing targets and inflating results, and it penalizes them for telling the truth."
Tõsi ta ju on või mis;)

2007-10-04T00:22:00.001-07:00

Eile õhtul peale jõusaalis käimist juhtusin pealt nägema yhe Eestis yles kasvanud inimese jaoks suisa uskumatut lugu. Nimelt algab minu töölt koju minek bussiga Philip Morrise tehase juurest naabruses asuva ostukeskuse juurde, kust järgmine buss mind raudtejaama viib ja sealt siis juba rongiga Melbourne'i eeslinna Glen Huntly'sse põrutan. Kokku seega ca 45 minutit yhistranspordiga seiklemist yyritoani, kus ajutiselt viimased 4 kuud asutsenud olen. Sealt eelpool mainitud ostukeskusest väljub samaaegselt aga kaks bussi, mis kuni raudteejaamani yhist teed sõidavad, et peale seda erinevatele marsruutidele siirduda. Ja eile olin ise õnnelikult just yhe peale nendest jõudnud ning see juba liikumagi hakanud, kui järsku uuesti pidurdas, uksed lahti tegi ja veel viimsel minutil mahajäänud reisija peale võttis. Kuid tegelikult oli tollel meesterahval hoopis selle teise, meie ees sõitva bussi peale saada, sest järgmiseni samal liinil sõitvani oleks olnud ikka pea tunnike ootamist. Ja mida tegi see "meie" bussijuht - liiklusfoori punase tule all peatudes manööverdas ta eesmise bussi kõrvale, tegi tolle juhile märkide abil selgeks, et tal siin reisija, kes hädasti hoopis selle kõrvalasuva bussi peal tahaks olla ning järgmises peatuses pidasid kinni juba mõlemad, et too algselt mahajäänud reisija ikka õige bussi peale saaks. No tehke mis tahate, aga ei meenu kunagisest "Eesti ajast" kyll taolist lugu - vahest olid õnnelik, et kätt või jalgupidi ukse vahele rippuma ei jäänud, kui Tallinna bussi/trollijuht nina ees uksed kinni virutas;) Vot selliste hetkedel tunnen siirast rõõmu, et elusaatus mind just siia mandrile on suunanud, sest austraallaste lahkus ja abivalmidus on tõesti vahest niivõrd yllatuslikult sydantsoojendav. Eriti suur tundub see erinevus muidugi siis veel kui käin Delfist kodumaiseid uudiseid lugemas - kust kohast kyll nii palju sappi ja vihkamist võetakse aru ma ei saa. Tõeliselt kylma dushina mõjus pea kuu aega tagasi loetud artikkel president Ilvesest - niivõrd kurja ja õelust täis artiklit pole ma oma elus veel enne kohanud. Kas Eesti inimene yldse kunagi millegagi rahul olla oskab ja seda, mis raske vaevaga kätte võidetud, hindab - mnjaa... Konnatiigis elades kipub see maailmavaade mõnel ikka suisa kokku kuivama ja seepärast näibki, et igal pool mujal on parem. Uskuge mind - ei ole, aga mujal lihtsale ei viriseta selle yle, mis puudus, vaid rõõmustatakse, selle yle, mis olemas! Pole ma ei oma eelnevatel reisidel maailma erinevatesse nurkadesse ega ka siin Austraalia mandril veel pudrumägesid ja piimaojasid näinud. Ausalt ja avameelselt - siinne ametnike byrokraatia on tappev, arstiabi kvaliteet võrreldes Eestiga kohati olematu, toit poes kallis ja päevitamisega kaasneb nahavähk. Kuid inimesed ei kontsentreeru mitte sellele, mis võiks olla teisiti, vaid tervitavad kõiki vastutulijaid hommikul hoopis naeratusega. Pulmade ettevalmistamise virr-varris Grant vahest ohkab lootusetult, et kuule tydruk, lõpeta ykskord see lõputu muretsemine - kyll kõik kuidagimoodi laabub. Ma siis ikka vastan, et "I can't - I was born as an Estonian, so I just have to worry". Aga täpselt kuu aja pärast on saabumas siis see hetk, kui minu kunagise hyydnime ametlikuks aluseks olev alus perekonnanimi Tamm asendub tiitliga Mrs. Harvie;) Sellega seoses on tõenäoliselt blogisse kirjutamisel tulemas pikem vahe, sest töö ja viisa asjaajamiste tõttu toodan iga päev niigi keskmiselt 4-5 A4 lehte mõlemas keeles. Peale selle on mul iga päevaga syvenenud tunne, et need silma eest ära olevad asjad kipuvad ikka enam kui kiiresti ära ununema... Praktiliselt juba aasta olen siia kirjutatud oma tripil nähtust-kogetust ja yha raskem on ilma tagasideta sellesse panustada. Eks ma pulmadest ikka ylevaate jutus-pildis teen ning muidugi kui just midagi extraordinary põrutavat juhtumas, et omal oleks ka tulevikus vahva lugeda elu Austraalias alustamise ajast. Kuid lähema 30 päeva jooksul saab vaieldamatuks proriteediks olema siis yritus, mille kutse sai valu ja vaevaga nikerdamise tulemusena valmis järgmine:

2007-09-19T20:27:00.000-07:00

Eelmisel reedel Melbourne'i Tema Majesteedi teatri rõdul istudes jõudis esimest korda kohale, kui kummalise keerdkäigu mu elu mänginud on. Nimelt oli tegemist show'ga, mida loetakse kõige audentsemaks "Queen"'i coverdamiseks - midagi sarnast enamtuntud ABBA kloonimisega. Aga isegi kui tegemist oli vaid kunagise sygava teismeliseea iidoli koopiaga, valitses saalis õhustik nagu oleks Freddie ise laval olnud oma unustamatu meloodiate ja veidrate kostyymidega. See ansambel kujunes minu vaieldamatuks lemmikuks päeval, kui maailm sai 1991 a. teada, et "Queen"'i esilaulja Freddie Mercury on AIDS-i surnud. Just siis avastasin esimest korda hilisemateks lemmikuteks kujunenud "Somebody to Love", "We are the Champions", "Crazy Little Thing Called Love", kogu album "Innuendo" jne., jne. Aga teismeliseea iidoli coverdatud koopia nägemine oma ihusilmaga nyyd, kui selja taga 30.elusaastat tähistav juubel, tõi meelde 16. synnipäeva, kui sõprade poolt tellitud sooviloo "I Want to Break Free" saatel sai hääl kähedaks karjutud. Siin ma nyyd olen, 15 aastat hiljem, kuulates koduigatsusest haigena sedasama lugu iirlasest aktsendiga Freddie poolt laulduna kunagisest kodulinnast tuhandete miilide kaugusel asuvas Melbourne'i eliitteatris. Lõpuks free as a bird, unistamas vähem kui kahe kuu pärast saabuvast hetkest see vabadus loovutada ja siduda ennast yhte inimesega, kelle kõrval kogu ylejäänud elu tahan seista. Nii et alguses laulame me kõik "I want to break free", aga lõpuks on ikka sõrmus sõrmes ja huulil kysimus "Yes, honey - how would you like your beer to be served";)
Tegelikult on mul lihtsalt sellest pulmanduse värgist nii kõrini, et ei jõua ära oodata, millal see õudusunenägu yks kord läbi saab ja elu jälle normaalseks pöördub. Ametlik avaldus on nyyd sees ja tegelen hetkel tseremoonia kokkukirjutamisega, sest siin mandril ei piisa ju vaid sõnast "Jah", vaid pean nii isiklikud tõotused kui kogu jutustava teksti ise kokku panema. Registreerija on meil väga tore ja aitab igati, kuid siiski pean põhiosa ise valmis nikerdama. Hetkeseisuna on sõrmused meil löpuks graveeritud (nii ilusad said lõppkokkuvõttes!), kleit ootab proovimist ja parajaks tegemist, menyy on koostatud ja kutsed välja saadetud ning tyli ämmaga võtab aga enam tuure yles:P See esimene mulje, et mul saab olema maailma parim ämm on kahjuks nende pulmade organiseerimisega õhku haihtunud ja asi läheb järjest pingelisemaks. Nende kutsumata onupoegade jaoks, kellest eelnevalt kirjutasin, töötasime välja uue lähenemisviisi - teatasime Granti emale, et ega laeva peal on nii kitsas, et vist isegi toole ei saa tseremoonia ajaks panna või kui, siis ainult vanainimeste jaoks. Nyyd on ta nii hirmul, et ei julge piiksatadagi, et rohkem kylalisi peaks kutsuma, sest muidu on kõigil hetkel kutsututel lõpuks seisu/ujumiskohad;) Ma tean, et ega see ilus pole, aga mis ta siis tuleb meie õue peale kaklema. Ta tahab, et kõik asjad käiksid tema taktikepi järgi, aga meis tekitab see vastupidi soovi sõrad vastu ajada, sest need ju ikka meie kahe, mitte tema pulmad. Kuna eesti vanarahvas teadis rääkida, et ega kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, siis seega tõotab ametlik lõpplahendus suhteliselt põnevaks kujuneda;)
Ning meenus yks vana seik, mida siia blogisse tahtsin jäädvustada, aga seni alati meelest on ununenud. Nimelt kui juuli keskpaiku Malaisia reisi jaoks asju kokku pakkisin, otsisin välja ka oma eelmise suve päevituskreemi ja aftersun lotion'i, mis meie Jerilderie kodus vannitoakapi alumises sahtlis uut hooaega ootasid. Alguses neid sealt välja võttes ei saanud arugi, et mis värk on, kuni siis jagasin ära, et minu aftersun oli kogu pudeli ulatuses täiesti tahkele kujule ära kylmunud. See on see Austraalia peidetud kylg, millest ykski reisibyroo teile ei kõssa ehk et siin võib nii ka kylm olla, et isegi aftersun pudelis ära kylmub! Ei mäleta, et mul kunagi kauges põhjamaises Eestis sellist asja oleks juhtunud;)

2007-08-29T23:23:00.001-07:00

Kyll oli uhke tunne eile hommikul tööle tulles internetiuudiseid lugedes näha kodust sini-must-valget meie värske maailmameistri õlgadel! Olles siin suures maailmas tunnen eriti eredalt, kuidas iga väikenegi asi või syndmus seotud kauge kodumaaga, olgu see siis Eesti mees pjedestaalil või must leib toidupoes, sydamesse väikese torke kaasa toob. Koduigatsus on seniste rännakute vältel minu jaoks täiesti tundmatu termin olnud, ent seekord mul sellest pääsu ei ole. Eriti tunnen seda pulmade korraldamisega seotud probleemide lahendamisel, kui nii tahaks vahel kellegi käest lihtsalt nõu kysida, et kuidas asjad olema peaksid või et siis keegi sellel kõige raskemal ja mustemal hetkel ytleks, et ära muretse- selle eest on juba hoolt kantud. õnneks on Grant on uskumatult tubli ja kannatliku meelega, sest tema saab ju kõik need tujutsemised ning ärritumised enda kaela, kui mu langused ja mõõnaperioodid saabuvad. Viimane kord emaga telefonivestluse lõppedes tuli selline koduigatsuse hoog peale, et nagu ammustel aegadel lapsepõlves, nutsin ennast lõpuks magama. Lihtsalt ringi rännates vaevalt et seda nii teravalt tunneksin, kuid nyyd yritan ju siin oma elu sisse seada ning nii hädasti tahaks vahest kellegi õlal muret kurta või siis oma rõõmu õnnestumiste yle jagada. Ei saa ju kogu aeg ka oma mehele tema ema kiiksude yle kaevelda- tahaks ikka kurta mõnele, kes minu poolt saab olla:P Igatahes see kylaliste nimekiri, kust jätkuvalt paar onupoega puudu on;) on meid kindlalt viinud otsusele, et aasta pärast läheme õnne otsima läände, mis peaks ohutus kauguses olema kõigist meie lähisugulastest. Kusjuures Perthi, mis on Lääne-Austraalia osariigi pealinn ning minu hetkeunistuste sihtkoht, viib tee, mis on 2600km pikk ja mille läbimiseks kulub ca 2-3 päeva. Sõit kulgeb läbi kõrbemaastiku ja tee ise on sadade kilomeetrite ulatuses sirgelt kulgev lõputu maanteelint. Grant'i sõber, kes seda 2 korda autoroolis on läbinud, rääkis, et kui näed vastutuleva auto tulesid, siis sõidad ja sõidad ja sõidad ja ikka on need tuled sulle vastu ja muudkui sõidad ja sõidad ja ikka veel on nad sulle vastu ja siis veel sõidad ja sõidad kuni lõpuks kahe tunni möödudes viuhh ja ongi ta sust lõpuks möödas. Pikim asustamata vahemaa on 300-400 km - nii et silti "Lähim bensiinijaam asub ... kaugusel" tasub kaugeltki mitte tavapärase kinos nähtud naljana võtta. Asustatus tähendab muidugi mitte suurlinnast suurlinnani vaid yhest pubist ning toidupoest järgmiseni;) Loodan, et mingil hetkel ka oma silmaga seda näen, sest hoolimata faktist, et ise pole oma jalga veel Perthi maandanud, on mul tunne, et seal ootab ees midagi, mida tasub minna otsima. Nii nagu ma alati oma reisisihtkohti paika pannes olen tundnud seda erilist tunnet, et just sinna maailmanurka pean ma kott seljas ja lennupilet näpus teele asuma. Isegi kõige kummalisemates ja ekstreemsemates situatsioonides nendel rännakutel pole ma kunagi usku kaotanud ytlemisse, et 'only if you aim for the stars you might reach the moon'. Silmad kinni kõigile neile rännakutele korraks unistustes tagasi lenneldes - Barcelonas ootasid mind fiesta ja siesta ning maapealne hispaanlaste keskle elades kogetud pidu-paradiis-pillerkaar; Itaalias Veneetsia gondlid ja Verona muinasjutt Romeost-Juliast; Jordaanias kõrbed, Petra ja selle päriselanikud beduiinid; Mehhikos kilpkonnad ning igal hommikul silmi avades kõrvu kostuv yrgse avaookeani lainete murdumise myhin.
Aga minu 'moon' ootas mind siin kaugel Austraalias... Hetkel, kui kostusid 30nda synnipäeva tähistamisel ööklubis Granti poolt mulle pyhendatud laululoo esimesed taktid, lipsas peast läbi, et lõpuks ometi olen kohale jõudnud. Kummaline mõte iseenesest, sest tollel õhtul ei julgenud ta veel ametlikult seda nii olulist ettepanekut teha, ehkki ma tean, kui väga piiri peal ta oli. Mäletan selgelt, kuidas järsku meeletu kergendus mind läbis, nagu pikalt rännakult koju jõudes viskad sajakilose kaalupommina tunduva seljakoti nurka ning koduselt pehmele diivanile ennast pikalt-pikalt välja sirutad. Minu jaoks on Austraalia peale esimesest kultuurishokist ylesaamist tundunud just nimelt teise koduna, sest siinne päikesepaiste ja inimesed on selle maa tänaseks vägagi hingelähedaks muutnud. Lõpuks ometi olen sattunud omasuguste keskele, kes viskavad samaväärselt iroonilisi nalju nii enda kui teiste kulul ning kus ei pea lauakile all hoitma enese korrale kutsumiseks silti "Sarkasm ei ole hea";) Aga vastuseks Sinu kysimusele, Mõttemoor, miks kõik need asjad just nyyd ja praegu minuga juhtumas on, pakun, et kes ei riski, see shampust ei joo ja lihtsalt täiesti juhuslikult on antud hetkel yks shampusepudel pauguga avanenud ning vajab tyhjendamist:P Nii et proosit minu poolt!

2007-08-16T00:02:00.001-07:00

Kuna viimased sissekanded siis blogisse on ysnagi "töised" olnud, siis seekord kirjutan hoopis veidi oma uskumatu kiirusega lähenevate pulmade ettevalmistustest, ehkki tunnen kuidas vererõhk tõusma hakkab juba ainuyksi selle peale mõtlemisest;)
Yldjoontes on Austraalia pulmitamise kombed väga sarnased "Rikastes ja ilusates" nähtud ameerika omadega ehk tseremoonia kohustuslikud osad on pruudi-yle-andmine, pruutneitsid ja hilisem ca 200 inimesega vastuvõtt shampuse ja hamburgeritega;) Ei mingit 3 päeva kestvaid rahvalikke mänge ja jõukatsumisi ning kastitäisi januste kylaliste kurku kaduvat hundijalavett. Protsessi keerukuse tõttu on aga aeg pulmade planeerimiseks pikem kui Eestis ja ulatub kuni aasta-pooleteiseni. Nii et kui meie veebruari alguses panime paika, et pulmad saavad olema oktoobri lõpus või novembris, kysisid Granti vanemad kohe, et kuidas me oma asjadega selleks ajaks valmis jõuame. Mina oma naiivsuses kujutasin ette, et 9 kuud ju piisav kyll, aga tuleb välja, et see on nii vaid lapsesaamise puhul, sest pulmad vajad tunduvalt enam sehkendamist,organiseerimist ja läbimõtlemist:P
Kuna kahjuks kedagi mu sõpradest siia selleks päevaks kohale ei jõua, siis tegime otsuse, et lihtsalt moe pärast pruutneitseid kuskilt laenutama hakata on nõme ja seega saab meie pulm olema nn ebatraditsiooniline (siiski veel kord suur tänu teile Saarekas ja Kopikas, kes te asja nii tõsiselt kaalusite, sest vähemalt see yritamine andis mulle sooja tunde, et pole ma nii unustusehõlma veel midagi vajunud). Samuti isa poolt yleandmise juures persooni 'isa' asendamine mõne muu meesisikuga tundus ebaõiglane ja seega rakendame eestastele omast traditsiooni, et noorpaar läheb koos. Tseremooniaks kestuseks arvestasime ca 2 tundi ehk kella neljast kuueni ning kohana rentisime aurulaeva, mille pildi siia blogisse varasemalt juba yles riputasin, aga uudishimulikule Mõttemoorile kohalejõudmise juhtnöörina siinkohal veel ka lingi Echuca sadama kodulehekyljele lisan
http://www.murrayriver.com.au/boating/paddlesteamers/portofechuca/default.htm

Seega saame yhildada tseremoonia ja vastuvõtu ning ei pea eraldi muretsema, kuhu viia kogu see kamp pärast ametliku osa lõppu. Broneeritud kahest tunnist peaks ca pool tundi kuluma selle hetkeni, kuni meid ametlikult abikaasadeks kuulutatakse ja sealt edasi on ca 1.5 tundi nn vastuvõtt veini, shampuse ja suupistetega, peale mida liigume edasi Echuca lähedal asuvasse linnakesse Rochesteri, kus plaanitud õhtusöök lähema perekonnaga. Kes ylejäänud kylalistest laeva peal kõhtu täis ei saa, on samuti oodatud, kuid siis juba omaenda kulul, sest enamik kylalistest on Granti sugulased, kelledest osasid pole mina oma ihusilmaga veel näinudki ja samas on nad ka suhteliselt kauged Grantile ning seega ei ole meil tõesti mingit huvi täiendavat suhteliselt suurt rahasummat magama panna terve suguvõsa toitlustamiseks.Peale selle minu ettekujutus väikestes vaiksetest pulmadest on tänaseks korstanasse kirjutatud ja kylaliste nimekiri on kasvanud ca 40 täiskasvanu ning 18 lapseni. Kahjuks on Granti ema hoopis arvamusel, et peaksime siiski absoluutselt kõik suguvõsa liikmed selleks päevaks laevaga sõitma viima, millega mina kuidagi mitte nõus ei taha olla. Ikkagi nagu minu pulm ka, mitte lihtsalt järjekordne suguvõsa kokkutulek, kuhu kõik Peterid ja Jamied palutud on! Samas oli ta nii kena ja lubas meile pulmatordi valmis teha ning ma siiralt loodan, et need kutsumata onupojad ei ahvatle teda mõttele asendada suhkur soola ja jahu tsemendipuruga;)
Ise tegeleme hetkel kutsete kokku kleepimise-lõikamisega ning ausalt võin tõdeda, et see mu suurim möödaplaneerimine, sest kavandatud kahest nädalast on saanud kaks kuud päevast, mil nende kallal pusimist alustasime. Yldprintsiibis ongi aeg suurim puudujääk viimasel ajal mu elus, sest Grantiga koos saame asju teha vaid nädalavahetustel, mida on ju vaid limiteeritud arv. Marsruudid on paigas novembrikuuni välja, et kuhu linna suundume ja millise tegemist vajavate asja nimekirjast sellega maha saame tõmmata. Jerilderie oma tuhande elanikuga on omaette syrrilt koduseks saanud, ent pulmade organiseerimise koha pealt on see täiesti mõtetu linnake. Hea, et suurlinnas hetkel töötan, sest nendesamuste kutsete jaoks vajalikke vahendeid saab tänu sellele veidi lihtsustatumas korras hankida ning printimisvõimalus on siin töö juures, mitte mõnes tasulises internetikohvikus.
Enamike pruutide peavalu selle õige valge kleidi leidmisega läks suhteliselt lihtsalt, kuna minu oma ootas mind ees juba esimeses noorpaarisalongide nimekirjast valitud poes. Käisin sydamerahu mõttes ka paaris teises, aga vot see esimene oli just too õige, nii et selle siis ära lõpuks ka tellisin. Kleidi tegemiseks kulus ca 2 kuud ja septembri keskel on proovi minek, et viimane lihv anda. Sellest tulenevalt alustasin eelmine nädal ka pikka aega soiku vajunud fyysilise treeninguid ning oi oi kui valus oli laupäeva hommikul voodist välja saada. Uskumatu, et 4 kuud tagasi kandsin iga päev ca kaks tonni õunu-pirne kokku ning nyyd suutsin vaevalt kohvitassi rinna kõrgusele vinnata! Ent kuna Philip Morrises on keldrikorrusele rajatud viimase peal jõusaal uhiuue varustuse ning personaaltreeneritega, siis patt oleks jätta seda võimalust kasutamata. Piiramatule jõusaali kylastusele lisanduvad veel jooga, bodypumpi ja poksitreeninguid, kust soovi korral osa saab võtta. Aga asja kõige vahvam kylg - kogu see nali maksab ca 500 eeku kolme kuu kohta, kui oled lepinguline, ning oluliselt vähem veel, kui oled oma töötaja. Philip Morris hoolitseb selles mõttes vägagi ma töötajate heaolu eest ja täienduseks sportimisvõimalusele on siin söökla, kus korraliku sooja lõuna saab kätte pea kaks korda odavamalt kui kuskil väljas einestades. Lisaks tasuta kohvi- ja teeaparaadid, mida kasutades meenub alati, kuidas Haigekassas tuli käia oma paberkupyyre sekretäri juures lahti vahetamas, et saaks kätte tassikese seda hommikuäratajana asendamatut turgutavat musta vedelikku.
Seega on mul tänaseks päevaks teada meie pulmade toimumise koht ja kellaaeg, leitud sobiv registreerija ning fotograaf, ostetud kleit ja kingad, kokku lepitud juuksuri-ja kosmeetikuaeg, broneeritud motell, kus pulmaöö veedame ning restoran perekondlikuks pidulikuks õhtusöögiks. Ja sellel nädalavahetusel saame kätte kuu aega tagasi tellitud abielusõrmused, loodame leida Grantile sobiva ylikonna ning esitada ametlik avaldus abiellumiseks registreerija juures. Nii et olulised asjad on korda saamas ja ebaolulisematest on mul vaja teha nimekiri, et midagi neist vähetähtsamatest siiski kahe silma vahele ei jääks nagu näiteks pulmakutse tulevasele äiale ja ämmale;)

2007-08-06T22:47:00.000-07:00

Eelmine nädalavahetus oli siin Melbourne's esimene kevade tundemärkidega, kui päike siras otse silmanurka ja võis jopehõlmad valla tänaval patseerida. Eesti ilmatikutingimustesse ymber arvestades on sisuliselt seega lõppenud septembrikuu ja algab aprill ning see pimeduseaeg ja lörtsisopased tänavad oktoobrist märtsini jäävad lihtsalt vahele;)
õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus 2 kõige kylmemat selle talve nädalat veeta Malaisias 30kraadises troopikas ja vaadata vaid uudistest, et mitte väga kaugel Melbourne'st tuli maha isegi suht korralik lumi. Kohalike sõnul on tegemist viimase 10 aasta karmima talvega, sest eelmiste aastate pika põua vältel pysis ka talvine ilm kuivana, ca 15-20 soojakraadiga. Seega "It seems the tide is turning" ja vast saab see suvi vähe inimsõbralikum olema eelkõige kuumuse poolest, sest mullune 46 kraadi on yhe põhjamaalse jaoks ikka liig mis liig.
Aga veidi lähemalt reisist Malaisiasse, mille kahe sõnaga iseloomustus oleks 'budget and shopping'. Esimest korda sain siis nautida business class-is lendamise mõnusid ja mis seal salata- 8 tunnine reis horisontaalis lamades on ikka oluliselt mõnusam, kui pigistatuna kahe toolirea vahele, põlved puudutamas nina. Toit on nagu ikka lennukitoit ja alkoholist olen tänaseks juba mingil lomulikul moel siin Austraalias viibides vägagi võõrdunud, nii et võimalus piiramatus koguses erinevaid kokteile testida jäi minu poolt igatahes realiseerimata. Mõnusad olid need lounge'd lennujaamades, mis eriti Kuala Lumpuris (KL) oli avar ning luksuslik ja kus sai kerget einet võttes pehmetel diivanitel oma lendu oodata. Kuid arvestades seda, et pilet äriklassis Melbourne'st KL-i ja tagasi maksab ca kahe inimese economy pileti Melbourne-London edasi-tagasi, siis cost accountant'ina vaevalt et suudaksin tulevikus oma isiklikust rahakotist sellist summat ilma syymepiinadeta välja käia.
Teine mõnus osa firma kulul reisimisest on ööbimine 5 tärni hotellis ja õhtusöögi valimine restorani menyyst ilma esialgse 'palju maksab' chekkamiseta. Hommikusöök oli meil iga päev buffee's, kus valik oli seinast seina alates 'bacon and eggs' kuni austraallaste rahvusliku uhkuseni 'Vegemate toast' (sisuliselt pärmimääre võileiva katteks) ning ainuke esindamata rahvusköök oli seega kahjuks Eesti, sest ei verivorsti, kama ega ka seapekki ma menyyst ei leidnud;) Kui nyyd aga aus olla, siis tegelikult hoolimata nendest hulgalistest restoranis õhtustamistest tunnen hoopis puudust kodusest kartulist ja kastmest ning ema kaneelikuklitest... Millega seoses meenus, et tõesti, tyhja neist peenetest restoranidest, kuna pyhapäeva hommikul sai mulle osaks hoopis suurem õnn, sest kylastades yle pika aja siinset venelaste poodi sain jälle kohukese maitse suhu! Ja extra superlux variant - minu lemmik lätlaste "Karums", millel eesti keeles peale kirjutatud "Kohupiimajuustuke". Näed kui palju rõõmu saab olla yhest väikesest kohukesest, kui nii kaugel kodust viibid - isegi kui tykihinnaks sellel on ca 14 eeku;)
Aga Aasia köök muidugi oli ka päris huvitav, mida mitmelgi korral sai proovitud ja vaieldamatult kujunesid minu isiklikuks lemmikuks Tai road, sest Korea ja Malaisia on veidi võõrad vaid soola ja pipraga harjunud inimese maitsmismeelele. Kasutasin muidugi juhust ning tellisin enamasti mereande või kala, kuna Austraalias on need liialt kallilt, et oma rahakoti peal neid nautida saaks. Pealegi on kala ka kõige ohutum variant, sest valmistamisel jäetakse enamasti välja need maitseaineid, mis söömisel tuleneelamise tunde tekitavad.
Lisaks maitsvate aasia toitude tundma õppimisele käisin ära maailmakuulsas kaksiktornis Petronas Twin Towers, aga lubatud elu imetlusväärsem linnavaade kujunes kahjuks suureks pettumuseks. Kuna sissepääs sinna on tasuta, tuleb piletisappa minna hommikul vara,soovitavalt kell seitse, sest vastasel korral võid 8.30, kui kassa avatakse, jalutuskäigust kahte torni yhendaval sillal ilma jääda. Siiski -esmalt näidatakse 10 minutilist ylistusfilmi naftakompaniist Petronas, mille kontorihoonega on kaksiktornide näol tegemist. Peale seda sõidutatakse turistigrupp liftiga 41. korrusele (kokku on kaksiktornidel 88 korrust), lubatakse neil 10 minutit seal ringi jalutada ja ongi kõik. Ei noh vaade on ju ilus - pilvelõhkujad taamal ja puha, aga kas nyyd just elu imelisem vaade...well...
Yheks neist pilvelõhkujateks oli ka hotell, kus peatusime, mis asetses otse KL-i sydalinnas, suurimate ostukeskuste vahetus läheduses;), mistõttu peale tööpäeva lõppu tavaliselt kiire riietevahetus ja viuh shoplema! Kuna erilisi turisti vaatamisväärsusi peale Twin Towers'i KL-s ei ole, siis ainuke linna atraktsioon ongi võimsad ostukeskused, mis hõlmavad kuni 5 korrust ja suurim neist koosneb yle 1000 poest. Ja selliseid on seal nii oma kymmekond või rohkemgi. Myyt, et 'everythis is so cheap' nii tõeks kahjuks ei osutunud, sest, kõik mis odav, on ka äärmiselt kehva kvaliteediga. Samas kuulsad brandid ei ole kaugeltki mitte odavad, kyll aga oluliselt odavamad kui näiteks Austraalias. Näiteks õnnestus minul omale teha spetsiaalsete miinusklaasidega Gucci päikeseprillid (mida Austraalia intensiivse päikese juures igayhe kohustuslikuks atribuudiks tuleb pidada) ja hinnaklass kujunes samaks, mis aasta tagasi Eestis hinnapakkumisi kysides. Samuti kasutasin juhust käia ilusalongis ja juuksuris, sest teenused on seal tõesti poole odavamad tänu oluliselt madalamale tööjõukulule. Seda kõike tegin kyll enamasti nädalavahetusel, kuna tööpäevad olid vägagi pikad ning väsitavad, kestes 9-10 tundi. Muidugi oli minu jaoks kõik uus ja huvitav ning kogemus analyysida eelarve trende regionaal tasandil on vaieldamatult huvitavam, kui vaid yhe ettevõtte numbreid puurida. Nimelt kuulub Austraalia yhte regiooni Korea, Filipiinide, Malaisia, Indoneesia ja Pakistani tööstustega, mille peakontor paiknebki KL-s. Teiselt poolt oli huvitav numbrite kokkupanemise käigus koostöö erinevate kultuuritaustaga inimestega, mis hõlmas nii arusaamist araablaste käitumistavadest kui aktsepteerimist aasialaste "Teen-täpselt-nii-palju-kui-kysitakse-ja-mitte-detsisentimillimeetritki-rohkem" suhtumist. Aga hakkama sain ning samuti mõistsin, et ykskõik kui kaugele maailmanurka ma tänasel päeval ka reisiksin, suudaksin rahvamassist välja noppida iga yksiku austraallase. Seega kui juhtute kunagi kohtama olendit, kes:
*räägib arusaamatult kiiret inglisekeelel sarnanevat keelt,
*viskab vestluse käigus sarkastilisi nalju kiirusega vähemalt 2 tk/minutis,
*naerab ise valjuhäälselt ja mõnuga nende yle,
*hiljemalt teise lause lõpuks viib jutu kriketile ja jalgpallile,
*on nii vaba ja vahetu kui yks inimolend veel olla saab,
*lõpetab vestluse väljendiga "It should be alright,mate" või "See you later,mate"
on 99,9% tõenäosusega tegemist Aussie'ga. Nad on kohe erilised omal moel, meenutades maapoissi, kes on lapsepõlve veetnud farmis usse ja ämblikke taga ajades ning omandanud seega vahetu ning siira suhtluslaadi, mida ei suuda varjata isegi suurlinnas karmides tingimustes selgeks õpitud erinevad ellujäämisnipid.
Erinevalt Austraallaste omapärasusest, ei tee ma aga tänaseni mingit erilist vahet aasia rahvustel ning ainuke mulje, mis neist jäi oli, et neid on numbriliselt ikka enam kui palju. Selle rohkusega kaasneb ka veidi ebameeldivam kaasnähtus - nimelt igas teenindavas asutuses on personali tööle võetud ikka kolm-neli korda rohkem kui Euroopas või Austraalias. Yks näitab koha kätte, teine paneb rätiku põlvedele, kolmas kysib, kas kõik on ikka hästi jne. jne. Suvalisse poodi sisse astudes haagib myyjaneiu end kohe potensiaaalsele kliendile sappa ning ei lahku temast mitte hetkekski, sest nagu koera meelitatakse vorstiviiluga, järgnevad nemad rahalõhnale;) Sama nähtus tabas meid hotelli jõudes, kus esimesel päeval oli neil arvepidamine nihu läinud ja seega meie toad juba välja antud. Sellest tulenevalt paigutati meid yheks ööks luksnumbritesse, mis põhjustas mulle "kergekujulise kultuurishoki", kui jalutasin oma numbris kööginurgast paarimeetrise plasmateleviisoriga sisustatud elutuppa, sealt töökabinetti ning rõdule, kust suundusin vannituppa, mis oli kaks suurem kui mu tuba Melbourne's ja lõpuks magamistuppa, mis oma 4 korda suurem kui mu tuba Melbourne's. Koostatud Lux Top'i esimesele väärikale kohale tõusis vaieldamatult riidekapp, kus läheb tuli põlema kohe, kui ukse avad. Teise auväärse koha saavutas koristaja, kes hoolimata minu pidevatest 'Ei' vastustest tema kysimusele, kas oleks vaja tuba ära koristada (esimest korda juba paar 1.5 tundi peale hotelli sisse kirjutamist!) hetkel, kui korraks toast lahkusin, juhust kasutas, sisse hiilis ning isegi dushinurga klaasid läikima lõi!
Ning lõpetuseks ekstra Kadrile ja numbritega;) - eelarvestamise käigus tegin kiire võrdluse keskmise tootmistööliste keskmiste palkade osas ja tulemus oli, et Filipiinide tubakatööstuse tootmistööline teenib sama palju kui on Eesti keskmine palk ning ca 6 korda vähem kui Austraalia Phipil Morrise operaator. Nii et kui raha Austraalia lennupiletit osta ei jagu, võib vaid Filipiinideni võtta, sest palk sama, aga kliima soojem ja banaanikilo oluliselt odavam;)

2007-07-13T01:31:00.000-07:00

Aitäh Sulle Kadri, kes Sa kiiresti mu sydamevalule, et kas tõesti nõnda ruttu maakera teisel poolel olejad unustushõlma vajuvad, leevendust tõi. Teen Sulle siis tänutäheks väikse ylevaate Austraalia tööturust koos numbritega;)

Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, nii nagu mina olen Philip Morrises palgal lepingulise töötajana, on minusuguseid siin mandril sadu tuhandeid. Agentuuri sõnul, kelle jaoks töötan, on tegemist tõelise trendiga, sest inimesed hindavad yha enam oma liikumisvabadust. Erinevalt Euroopast puudub siin hirm, et uut töökohta ei leita, sest puudus tööjõust kui inimestest on meeletu. Sellega seoses on ka töötajal suhteliselt suured õigused, kuna tema lahkudes on enamik firmasid suures hädas asenduse leidmisega. Huvitav fakt oli see, et kui tuli jutuks, miks Austraalias kõik kohad kell viis juba uksed sulgevad (ainukeseks erandiks neljapäeva ja reede õhtu, kui kõik suuremad ostukeskused pysivad avatuna kella yheksani), siis on seegi osaliselt tingitud sellest, et pole inimesi, kes tahaksid nädalavahetustel töötada. ärimehed võivad ju loota ja unistada lisakasumist, aga kui myyjamees arvab, et pere ikka tema jaoks olulisem ja ta ei kavatse laupäeviti-pyhapäeviti tööl käia, siis ongi asi otsustatud.
Kuid et Teile muljet ei jääks nagu voolaksid siin ainult piimajõed ja kasvaksid pudrumäed - juhul kui näitke finantsspetsialist tahab oma erialast tööd saada, on siiski vaja teatud kindlate eelduste täitmist. Aussied on väga veendunud, et ilma kohaliku töökogemuseta ei tule ole sa kindlasti miskit väärt ja seega on oluliselt raskendatud ka mõne parema koha peale ametisse saamine. Oluline on teha see esimene break-through ja pärast seda saab oluliselt rohkem teid valla olema - eks see oli ka peamine põhjus, miks ma väga kaua ei mõelnud, kas võtta vastu Philip Morrrise pakkumine või ei. Teiseks on soovitav omada vähe vingemat viisat kui õunakorjajate Working Holiday viisa, sest ettevõtte finantsinfo on liialt konfidentsiaalne, et iga suvalist firmast läbituiskajat selle lähedussse lasta. Seega oli minu tõenäoliselt igal reisil kaasasviibiva õnneingli käsi seekordki mängus, et oma WH viisaga antud Cost Accountant'i kohale palgati ja nyyd veel tagatipuks Malaisiasse komandeeringusse saadetakse;)

Veidi siis ka numbritest. 2006a yle riigi keskmine aastapalk Austraalias oli ca 30 000 eeku ja see hõlmab kõiki ameteid alates nõudepesijatest ja lõpetades direktorite ja esimeestega. Maksusysteem on siin suht keeruline, sest tegemist astmelise systeemiga ning minu ainuke mõte selle koha peal on, et annaks jumal never-ever sellist jama Eestis ei rakendataks! Ainukesed, kes sellest võidavad on raamatupidajad, kes deklaratsiooni täitmise eest kasseerivad ca 1000 eeku ja kuna systeem nii keeruline, siis enamik sellest iseseisvalt läbi ei pure ja seega ka selle summa neile letti laovad. Aga kokkuvõtvalt: madalam klass maksab 17% tulumaksu ja ylemised 30-40%, mille lisandub kohustuslik 9% pensionifondi. Elukallidus siin on muidugi kõrgem kui Eestis, kuid siiski mitte igas asjas. Transport, reisimine, bensiiniliiter on suhteliselt samas hinnaklassis Eestiga, toit on ca 2 korda kallim ja oluliselt rohkem peab maksma kinnisvara eest. Seega kui just maja või korterit ostma ei hakka, iga päev restoranis ei lõunata, siis kätte jääb peale makse ja yldidi kulutusi täiesti piisavalt, et endale yht-teist paremat lubada. Sellest tulenevalt on yldreeglina tegemist heal järjel yhiskonnaga, mis paistab eriti silma mõne suurlinna tänavatel jalutades.

Kaugelt suuremad kui eelpool nimetatud keskmised palgad on muidugi kaevanduses, sest see on tõeliselt 'booming' tööstusharu. Grant'i onupoeg töötab läänes ja tema teenistus on näiteks ca 20 000 eeku nädalas. Töö isenesest on muidugi raske, sest oled kyll kogu aeg masina peal st mitte nagu vanadest kaevurifilmidest nähtud lamp otsa ees ja kirka käes kuskil maa all, kuid sõltuvalt lepingu pikkusest oled sunnitud 3 võ 6 kuud perest kaugel viibima. Kuid mitte ainult kaevurid ei teeni suuri summasid - mu praeguse kolleegi poeg, kes töötab Austraalia suurimas kaevandusfirmas inseneri koha peale ei pea kindlasti mitte majanduslike raskuste käes vaevlema. Ja kui finatssektori keskmine kuupalk on ca 30-50 000, siis nägin oma silmaga töökuulutust, kus otsiti kaevandusharu töökogemusega SAPi oskajat Cost Accountantit ja päevateenistuseks pakuti ca 5000 eeku kätte. Vot nii - väike mõtlemisaine teile seal nii mõnelegi.

Ja meditsiini koha pealt tean, et tavaline yldarst peale yhte nädalavahetuse pikka valvet maksab vabalt kinni lennupileti sõbrale, kes siia talle kylla tahab tulla;)

2007-07-11T01:27:00.000-07:00

Jälle on viimasest sissekandest siia blogise terve igavik möödunud, sest kirjutamiseind on raugenud ja kõik muu ymberringi toimuv võtab hetkel kogu mu olemasoleva energia. Arvan, et Eliko teab vast kõige paremini, kui raske on musta auku kirjutada ning samuti ei ole ma ju enam rändaja võõral maal, vaid käin igapäevaselt kella kahekast viieni tööl - ainult selle erinevusega, et hommikul rongijaama jalutan nyyd mööda palmide alleed.
Olen hetkel siis pea poolteist kuud Philip Morrise palgal Cost Accountant'i ametit pidanud ja yritanud tasapisi aru saada, kuidas tubakalehest valmistatakse poelettidel myydav sigaretipakk. Täpsemalt jälgin erinevate tellimuste jäätmeprotsente ning kasumlikkust ja teen vastavaid kuulõpu aruandeid. Rohkem selline jooksev igapäevatöö, millele lisanduvad erakorralised ylesanded - ei midagi ylejõu käivat, kui oskad veididi põhjalikumalt Excelit ja selle erinevaid funktsioone. Tegelikult yks selle blogi sissekande põhjus on soov siiralt aitäh öelda Maigile, kes mu kunagi Accessi läbi ja lõhki tundma sundis, sest see paneb ikka suisa pyhakuloori ymber mu pea. Selle taseme SAP-i, mis siin kasutatakse, omandasin ma kahe esimese nädalaga, sest ei mingit BW, ainult R/3 and that's it ja seega seda enam on hinnas Exceli ja Accessi põhjalikud teadmised. Nii et loodan, et kunagi saan tänutäheks Sind siinsel mandril võõrustada - kus linnas täpsemalt, eks see selgub aja jooksul.
Ei teagi nyyd, kas töö siin Philip Morrises teeb lihtsaks Eesti Haigekassa karm töökogemus, kus spetsialistile esitatavate nõudmiste tase on ikka äärmiselt kõrge - kahju et palk toona kuidagi järgi ei jõudnud;)- või et yleyldiselt on eestlaste teadmiste ja oskuste tase suhteliselt heal tasemel. Igatahes siin firmas oled juba siis rockstar kui Pivot table'i kokku keerad! Sellest hoolimata ei ole kindlasti mitte tegemist lihtsa kogemusega, sest ärikultuur on tegelikult hoopis teistsugune ja inimestevaheline suhtlemine täiesti teine. Kuna tegemist on niivõrd suure masinavärgiga, siis valitseb yleyldine suhtumine, et "I don't care", mistõttu uustulnukana ennast siin tõestada on äärmiselt raske. Oled sissetungija, kes oma kysimustega sunnib asjade yle järele mõtlema ning see ju läbi ja lõhki täiendav töö;)Kõik vajutavad päevad läbi nuppe ja avavad yha uusi aknaid arvutis, aga miks - who knows. Ning loomulikult ei unustata selle kõige juures viisakalt naeratamast ja uurimast, kuidas käsi käib. Oi kuidas ma tunne vahest puudust matslikust eestlusest, kes su kas otsekoheselt pikalt saatis või siis asja kätte võttis ja ära tegi. Eelmisel reedel tund aega enne tööpäeva lõppu ITikate helpdesk'i helistades kuulasin 15 minutit teksti, kuidas just nyyd on oluliselt suurenenud neile saabuvate telefonikõnede arv ning seega tänavad nad kõiki kannatliku ootamise eest. Eesti mees oleks toru võtnud ja öelnud, et mis sa ämber jamad - helista esmaspäeva hommikul, kui tööasju tahad ajada.
Teiseks on neile võõras sõna pidamine - kokkulepitud kohtumise kellaja võid esimesel korral vabalt meelest pyhkida, sest nagunii seda muudetakse või canceldatakse. Haigekassas ajukoorte vahele kinni taotud pyha lehm "tähtaeg" ei vaja yldse mainimist, sest viimse veretilgani pingutamise nimel on ju oluliselt lihtsam hoopiski raporteerida "Sry, still not in progress". Kuidas mul kunagi sellised asjad pähe ei turgatanud, kui öösiti HK kontorihämaruses kulumudeli hindu kokku keerutasin;) Samas näiteks oluline erinevus Eestiga on jätkuv paberimajanduse lokkamine. Ylejäänud osakonnas töötavat 2 Cost Accountant't on tegelikult oma olemuselt 100% raamatupidajad ning seega eriti altid sente taga ajama ja lehekesi allkirjastamiseks välja printima. Kahjuks on see ka mu praeguse ylemuse, kes mu siia tööle palkas, lahkumise põhjuseks. Tegemist on minuvanuse meesterahvaga, kes oma mõtlemisviisilt on täpselt Pareloga yhte masti ja seega me ka väga hea klapi kohe leidsime, aga nagu näha kordub ka see kord stsenaarium, et vaevalt saan mina tööle asuda, kui juba ylemus minekut teeb ja ma ise vaadaku, kuidas ujuma saan õpitud! Tegelikult toimus siin juuni lõpus yleyldine finantsosakondade ymberstruktureerimine ja Mal läheb lihtsalt teist, suuremate rahanumbritega tegelevat osakonda juhtima. Seega olen praegu suht õnnelik, et lepingulise töötaja staatuses töötan, sest kui ikka yldse ei meeldi, saan ilma syytundeta, et firmat reetsin, minema astuda- nagunii sai ju ajutiselt tuldud;) Samas oli seda suurem minu yllatus eelmisel nädalal, kui Mal tuli ootamatu kysimusega, et kas ma mitte ei tahaks temaga kaheks nädalaks Malaisiasse eelarvet koostama sõita. No why not - saan ka elus korra business klassi mõnusid nautida (isegi personaalselt auto tuleb järele, mis viib su lennujaama ning toob pärast koju ka). Nii et suurusel on ikka omad eelised ka, sest Eestis sai kõige kaugemale Tallinnast Tartusse businesstrip'ga sõita, aga siin näed tuleb läbida vahemaa Melbourne'st Kuala Lumpur'sse. Iseenesest saab kindlasti karm kogemus olema, aga sai toona see tervishoiuteenuste kulumudel tehtud, saab ka see tubakaeelarve ära arvutatud. Kuid taoline hästi ajastatud "kompliment" tõstis ikka oluliselt minu motivatsiooni siin edasi töötamiseks, sest uue töötajana tunnen ennast ju väiksema kui nullina ning uskuge või mitte, aga raskeim pähkel on mulle kaikaid kodarasse loopiv, tootmisosakonna yheks võtmefiguuriks olev soomlanna. Nii et isegi siin kaugel maal on kohe näha, et yle lahe vanad sõbrad;)
õnneks on siiski mul minu nädalavahetused, mis hetkel mööduvad enamiku aja reisimise tähe all, sest pea igal reedel läbin 350 km rongi ja bussiga Jerilderie'sse ning igal pyhapäeval samapalju tagasi. Seega armsaim vaatepilt on viimased kuu aega olnud see, kui bussiaknast vaadates Jerilderie tuled panoraamil mustas öös helendava koduse valgustriibu moodustavad, sest siis ei ole enam palju jäänud, kuni jõuan bensiinijaama,kus Grant mind juba pikisilmi ootab. Oma aja võtavad pulmade ettevalmistused, mis õnneks olulisemates kysimustes yhele poole saamas (sh minu valge pulmakleit!), kuid siiski hulgaliselt veel planeerimist vajavad. Siin on väga palju traditsioone, mis alguse saanud Austraalia Briti kolooniaks olemise ajast ja seega on kogu see pulmanduse värk siin tõeliselt suureks äriks kujunenud. Viimane uskumatu fakt, mille kutsete sõnastuse kokkupusimise käigus internetist leidsin, oli see, et kylaliste nimesid ei kirjutata mitte kutsetele, vaid on kaks ymbrikku, millest sisemisele kirjuatakse siis kutsutavate nimed ja välimisele kirja saaja nimi. Ning lisaks peab kutsega kaasa panema veel kolmanda, eelnevalt margistatud vastusekaardi ymbriku. No väga lõhnab selle järele, et kavalad ymbrikutootjad on seda "etiketti" oma käe ja kasumi järgi vaikselt mõjutanud, või kuidas;)

2007-05-25T04:42:00.000-07:00

Hoolimata viimasel ajal suhteliselt tihedast kirjutamisest, otsustasin ikka ühe sissekande veel teha, sest kuulujutu tasemel levivinud uudised vajavad nüüd küll juba ametlikku kinnitamist. Kaua ma siin ikka jahun oma mustast leivast ja pirnikorjamisest, kui tegelikult nii suured muudatused mu elus toimumas.

Seega kus suitsu seal tuld - minu tagasilennupiletite canceldasime süvapõhjuseks on tegelikult fakt, et alates 26. jaanuarist olen ma ametlikult kihlatud Grant E. Harviega ning 3. november 2007 saab olema see päev, kui hakkan kandma tiitlit Missis Harvie. Teisisõnu lähen ma mehele ja hakkan oma elu rajama siin, Austraalias. Nii kaugele maakera teisele poolele pidin reisima, et lõpuks üles leida oma mr. Right, kes mind siin salapärases külakeses nimega Jerilderie ees ootas. Kes mu blogi esimesi sissekandeid luges, vast mäletab, et mu rahateenimise karjäär siinsel mandril sai alguse eelmise aasta novembrikuus vendade Bonic'te viinamarjaistanduses. Grant oli see mees, kes meile Sayakaga oma juures ulualust pakkus, kelle majas oma seljakoti toona maha toetasin ja kust ma seniajani välja pole kolinud. Juba esimesel päeval ajasin tube koristades majast välja kõik ämblikud, kes seniajani vaikselt iga üksikut juhust kasutades siia tagasi üritavad hiilida ja kolmandal päeval korraldasin juba väiksemamõõtmelise skandaali, kui meesterahvas lubatust tund aega hiljem töölt koju jõudis. Nädala jagu päevi hiljem käisin temaga esmakordselt Canberras laskmisvõistlustel kaasas ning üks kuu ja paar päeva pärast kõike seda palus ta esimest korda mind omale naiseks. Ja nii see läks - loomulikult, sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt. Usun, et olen lõpuks leidnud selle, mida me kõik oma elus otsime ja leida ihkame, sest mõlemad tunneme, et oleme kui ühe asja kaks erinevat poolt, mis kuuluvad ühte. Kogu meie lugu on paljude suurte kokkulangemiste saaga, mis on pannud mind uskuma, et meile kõigile on ette antud valikutetee ning meie endi otsustada on, kas riskime sellel hetkel või mitte. Minugi lõplik otsus tuli läbi ränkade kahtluste ja enesega tundide kaupa diskuteerides, sest aastavahetusel võtsin ju siiski oma koti selga ja jätkasin oma Jerilderie's peatunud rännakut Sydney suunas. Samaaegselt mõtisklesin aga hetkeksi puhkamata, mida vastata Granti ettepanekule, mis tõotas segi paisata meie mõlema elud ja võrdus pileti ostmisega Ameerika Mägedele. Vaikselt msn-s alanud vestlused venisid lõpuks tunniajasteks telefonivestlusteks ning ühel hetkel tundus lihtsam osta rongipilet ja minna tagasi. Ise olin enim üllatunud, et kui see kõik juhtus, siis olin ma eneselegi saladuseks selleks nii valmis kui valmis. Tundus sedavõrd loomulikuna, et kui vanasti kell kuus alles nightclubist koju jõudsin, nüüd aga sellel ajal juba üles tõusen, et mehele hommikuputru keeta. Seistes pruutpaaride salongi proovisaalis suure maastlaeni peegli ees, valge kleit seljas ja loor peas, küsisin iseendalt, et kes on see tüdruk seal. Oli ju minu kindel teadmine, et mina ei abiellu kunagi, sest pole minu stiil ja samuti oli Grant kogu maailma naissoos pettununa otsustanud, et ei enam. And here we are - just never say never;) Pulmade korraldamine võtab seega preagu üksjagu aega ja energiat hetkel, sest hoolimata pikana tunduvast ajavarust saab see olema tõeline katsumus- ei suuda küll aru saada, kuidas mõned seda elus suisa mitmel korral suudavad ette võtta. Kuna päris ookean jääb meist liiga kaugele, siis valisime abiellumiseks Murray jõe ja seal sõitvad vanad aurulaevad. Kes mäletab 90-ndate alguses vene kanali pealt jooksnud miniseriaali "Kõik jõed voolavad", siis just selle sama laeva 'Philadelphia' peal pannakse ka meid paari. Ametlikud kutsed veel valmis pole, aga kindlasti on igaüks teist enam kui teretulnud siin kaugel maal, sest nagu kalendrisse vaadates näete, on tegemist laupäevase päevaga ja miks siis mitte teha üks nädalavahetuse väljasõit;)

Aga lisaks mehele minekule ootab mind esmaspäeva hommikul ees ka esimene ametlik tööpäev firmas Philip Morris. Hoolimata faktist, et olen Austraalias vaid mustatöötegijate-pirnikorjajate viisaga, õnnestus läbida [ks exclusive konkurss ja asungi seega 28. mail tööle ametikohal 'Cost and Capital Expeditures Accountant'. Sisu poolest on tegemist ikka sama kulude arvestamisega, millega Eestiski tegelsin, lihtsalt nüüd on dimensiooniks kontsern, kus ülemaailmselt töötab ca 80 000 inimest ja rahanumbrite taha kirjutatakse kamaluga nulle. Esialgu on tegemist aastase lepinguga, mille järel selgub, mis edasi saab. Aga pingutada kindlasti tasub, sest nagu nad ise reklaamivad "This is a company that encourages and celebrates success". Hoidke mulle siis kõvasti pöialt, sest kui sellel positsioonil hakkama saan, on pirnikojamisega eluks ajaks asjad ühel pool (ehkki need kirsid ikka jäid veidi hinge kipitama).

Ning nüüd vimane rosin kogu selle tordi peale;) Võrreldes elu siin Austraalias ja kaugel Eestis, oleme statistika vastu võimetud. Tuleb välja, et Eesti 8. koht tabelis "Mürgiste madude ja sisalikega kokkupuudete arv inimese kohta", on eespool nii Lätist, Mehhikost, kui Austraaliast. Mis iganes edetabeliga tegu pole, on väike Eesti ikka esikümnes! Või on meil lihtsalt üks väike väle madu-uss seal lumehangede vahel liikvel, kellel käed- jalad-lõuad pidevalt tööd täis. Mõni ime, et inimesed Austraaliat unistustemaaks peavad- soojem, mõnusam ja tuleb välja, et ka ohutum kui kauge Maarjamaa;)
http://www.nationmaster.com/graph/mor_con_wit_ven_sna_and_liz_percap-venomous-snakes-lizards-per-capita

2007-05-20T23:31:00.000-07:00

Sõitsime eile nii saja kilomeetri kaugusele Jerilderie'st ja uskuge või mitte, aga raske on ära tunda neid samu kohti, millest eelnevalt mitmeid kordi oleme mööda sõitnud. See nn seenevihm, millest eelmises sissekandes kirjutasin, kujunes kokkuvõttes päris korralikuks (tänagi veel tuleb hooti), mille tulemusena kõik suisa rohetab. Suurim imetlusobjekt on teeäärsed kraavid, mis järsku vett täis on saanud ja põldudel kasvav rohi, sest siinses kliimas piisab vähesest, et loodus hoogsalt vohama hakkaks. Kohalike telekanalite peauudiseks oli ülevaade, kuhu külakesse kui mitu millimeetrit vihma vanajumal oma heldusest andis. Melbourne's korraldati suure põua ajal selliseid indiaanlastekultuurist pärinevaid vihma manamise rahvakoosolekuid ja kujutan ette, kuidas need nõiad-tarkurid suurest rahuldusest omale rusikaga vastu rinda taovad. Lõpuks ometi on vaevad tasutud ja kõik saavad vähe kergemalt hingata ja kui algul lõid farmerid kohalikes pubides rõõmutantsu, siis nüüd on kõik usinalt põldudel külvamas. Mina aga võtsin rahakoti, läksin poodi ning ostsin omale suure vihmavarju. Valisin siiski sellise odavama, sest ega tea - äkki saab järgmine kord selle kapist välja võtta jälle alles paari aasta pärast.
Ei tea kas nüüd sellesama vihmasaju ajendil, aga igastahes lisaks vihmavarju ostmisele oli eile see päev kui Austraalias esimest korda kalaletist omale tüki värsket lõhet ostsin. Kuna kõik mereannid on siin hirmkallid, siis ei ole seni lihtsalt raatsinud rahakoti raudasid avada, sest näiteks üks kilo sedasamust punast lõhet maksab siin nii 350 eeku. Tänahommikuse kohvi ja kalavõileiva juures meenus minu möödunudkevadine külaskäik Kahurite juurde Soomemaale. Helsingi kalaturust kõigi nende erinevate punaste ja valgete erinevate kalaliikidega on raske midagi paremat ette kujutada niisamuti nagu on raske leida Kristiinast ja Toomasest külalislahkemaid inimesi. Seega kui kunagi jälle Eestisse saan, siis esimese asjana ostan pätsi musta leiba ja teisena kilo heeringat (hapukoore ja sibulaga!). Viimane kord Melbourne's käies õnnestus üles leida venelaste pood, kus müüakse seda pesuehtsat musta leiba. Päts peos käisin mööda tänavat ja nautisin iga viimast kui suutäit sellest(oli veel see Borodino oma). Jumalate söök on see, mida seal koduses Eestis iga päev poest võite tarida nii palju kui vaid kotis kanda jõuate- mina saan siin kaks viilu aasta esimeses kvartalis ja siis järgmised kaks jõuludeks. Lisaks mustale leivale ostsin kilo tatart, kuid seal müüdi ikka igasuguseid hõrgutisi nagu skumbriat, pelmeene ja isegi keefiri! Iga vähegi kauem välismaal elanud eestlane teab, et üks asi, mille järgi neelud käima hakkavad, on kindlasti kodused piimatooted ning eriti just kohupiim.
Lisaks eestimaisele toidule, millest unistan on veel üks asi, mille järele puudust tunnen ja uskuge või mitte, aga see on meie tervishoiusüsteem. Kui keegi viriseb Eesti oma üle, siis tehke talle teene ja saatke ta välismaale ravile ning kõik need virinad lõppevad selle hetkel. Olen Austraalias viibimise juures vajanud paaril korral arstiabi ja kuna viimane kord saadeti täiendavatele uuringutele, siis tuli veel eriline kadalipp läbi teha. Muidugi on siin kõik meditsiiniteenused tasulised- kohalikele maksab riik poole kinni ja ülejäänud poole peale tehakse erakidlustus, ent mina kui backpacker saan loota vaid oma reisikundlustusele. Suurim erinevus süsteemide vahel on see, kui raske on siin arstini välja jõuda . J meie Eestis veel arvasime, et meil järjekorrad pikad- naljamunad! Siin on eriarst nii püha loom, et võib-olla korra enne surnuajale viimist näed, aga võib-olla jääbki nägemata. Perearst seisab nii kindlalt patsiendi ning erialaspetsialisti vahel, et kui arstikabineti põrandale kokku variseks, siis togiks vist küünarnukiga ja viskaks klaasi külma vett näkku, aga ei rohkemat. Mul tekkis aprilli algul nii karm kõhuvalu oli, et ei jäänud midagi muud üle, kui haiglasse abi minna otsima. Peale kolmetunnist ootamist kiirabis tutvustas üks indu rahvusest meeterahvas end minu raviarstina, tonkas korra sõrmega mu kõhtu, tegi uriiniproovi ja soovitas võtta paratsetamooli. Päris palju nõu ju 700 EEKi eest saadud või mis;) Täna helistasin perearstile viimaste vastuste saamiseks (ärge muretsege-kõik õnneks korras minuga), mis tähendas:
1. 30 minuti telefonitoru otsas rippumist,
2. igale üksikule administraatorile seletamist, mida ma ikka tahan ja kuidas mu nime täpselt kirjutatakse,
3. ühe ja sama popplaulukese jälle ja jälle ja jälle kuulamist, mida katkestas vaid lause "We thank You very much for Your kind patience".
4. ja mis lõppes sellega, et see 'kind patience' sai lihtsalt otsa ja panin toru hargile.
Arstide vähesuse probleem on siin väga terav - eriti maapiirkonnad on need, kuhu suure vaevaga õnnestub vaid mõni India või Pakistani päritolu doktor ametisse saada. Enamik austraallastest doktoritest emigreerub Suurritanniasse ja Aasiasse ning nii ei ole see mitte ainult meditsiini vallas, vaid üleüldiselt. Sellest ka taoline suur tööjõupuudus Austraalias - niigi on neid siin vaid 20 miljonit ning kui neist paremad pojad lahkuvad, siis töötegijaid nagu ei jäägi. Samas ei jõua ära imestada Austraalia valitsuse kavalust - vähemalt prinide, õunte ja banaanide korjajate pärast pole vaja muretseda. Aus vahetus - 3 kuud puu otsas 12 kuu puhkuse vastu Rohelisel Mandril. Smate vist isegi aru, et tahestahtmata jätsid need 3 kuud Besimite istanduses kustumatu jälje minu ellu. Meenus eile, kuidas ühel päeval pirne jälle kokku noppides Susiel, ühel saksa tüdrukul, hakkas nina täiesti suvalisel hetkel kuumusest verd jooksma. Ainuke asi, mida suutsime selle 45 kraadiga teha, oli külm käterätt peas kuskil varjus magada. Kuid nagu minu hingehaavade leevenduseks näitavad telekanalid just praegu, et vihm oli tore küll, ent lisaks selle avas vanajumal taevaluugid ka lumele! Just just- kui teie seal ootate esimest suvist kuumalainet, siis austraallased mängivad siin lumesõda!
http://www.theage.com.au/news/national/snow-lifts-hopes-of-good-season/2007/05/21/1179601299195.html

2007-05-17T17:36:00.000-07:00

Kuna täna meil siin suht vihmane ilm, siis kamina ees istudes mõtlesin, et teen blogisse ühe sissekande. Viimane nädal on Jerilderie's vahelduva eduga küll sadanud ja mitte sadanud, mille üle kõik enam kui õnnelikud on, sest 8 aastat ei ole siin nii palju vett korraga nähtud. Ja tegemist ei ole mitte erakordse tormihooga nagu koduses Eestis, kus vesi poole linna üle võimust võtab, vaid täiesti tavalise vihmakesega, mis seened vaikselt kasvama paneks, kui neid siin kuskil veel pärast nii pikaajalist põuda leiduks. Vesi on siin mandril jätkuvalt kõige kriitilisem probleem, mida näitab juba see fakt, et iga osariigi valitsuses on loodud eraldi selline ametikoht nagu "Water Minister". NSW osariigis on olukord jõudnud ülima kriitilisuseni, kuna kuu aega tagasi teatas seesama veeminister, et kuni korraliku vihmani, mis kuivalejäänud veereservid jälle taastaks, ei anta ühelegi farmile täiendavat vett. Sisuliselt tähendab see terve põllumajanduse välja suremist, sest juba praegu on paljudel jätkunud jõudu osta vett vaid niipalju, et hoida puid hukkumast. Kui olukord nii kaugele siiski läheb, on õunapuude puhul vaja 3-4 aastat, pirnipuude puhul kuni 10 aastat istanduse taastamiseks. Besimite juures pirne korjates tuli ka nendes blokkides töötada, mida ei olnud eelnevalt kastetud ja uskuge mind - need pirnid ei olnud suuremad kui minu näpuotsad. Mitmeid kordi pidi mööda redelit üles-alla ronima, enne kui koti täis sai niblutatud. Panen siia ka kaks pilti sellest, kui kõrge on see redel, mida mööda puu otsa kablutasime ja kui suur on see bin, mida pirn pirni haaval täitma pidime.

Praegu siin mugaval diivanil istudes arvutiklahve klõbistades mõtlen tagasi neile eelnevatele kuudele ning kysin isegi, et kuidas ma küll suutsin. Vist oli eesmärk nii raudselt silmade ees - täiendavad 12 kuud Austraalias- et lihtsalt ei olnud võimalik enne alla anda, kui vajalik aeg täis teenitud. Teine pool olid need inimesed, kellega koos sai iga päev 5.30 üles tõustud, hommivõileivad nahka pistetud, kiiresti päikesekreem näkku määritud, korjaja standardvarustusse kuuluv picking bag kaenlasse haaratud ja tööle tormatud, et siis päikesetõusu ajaks juba pirnipuu otsas olla. Kuu aega töötasin koos ühe saksa poisi Bastianiga, tänu kellele kindlasti kogu see töö oluliselt lõbusamaks kujunes kui muidu. Leidsime suurepärase klapi juba esimesest päevast, kuna huumorisoon oli üksühele ning mõlemad olime tihtipeale viimased, kes põllult tagasi jõudsid. Ja ehkki rügasime mõlemad meeletult tööd, leidsime alati mingi hetke päevas nalja viskamiseks, sest muidu oleks katus koos pirnidega ära sõitnud;) Bastian oli tegelikult kehaehituselt selline kesmisest väiksema suurusega, aga nii meeletu tahtejõuga, et korjas rohkem kui suured ja pikad mehevolaskid, kes ennast tihtipeale lihtsalt liigutada ei viitsinud(meenutas väga Elikot, kes samasugune jõuline natuur ja kellega igav juba ei hakka!). Kui mõni päev Bastianiga koos töötasime, siis mul ikka õhtuks süda puperdas sellest meeletust jooksmisest ja tormamisest, ent nendel päevadel alla 2 tonni kindlasti mitte ei korjanud. Üldarvestuse oli minu isiklik rekord ca 3 tonni õunu/päev peale nädalavahetust, kui omanikud mingil kummalisel ajendil jälle otsustasid laupäeval ning pühapäeval mitte tööd teha. Kogu saak aga selle tulemusena küpses üle ning varises väiksemagi tuuleiili korral. Sisuliselt seega lihtsalt lahmisime õunu maast ämbritesse loopida ja ise tituleerisime, et eestimaistes oludes nimeatakse seda lihtsalt kartulivõtuks.

Lisaks Bastianile sain lähemalt sõbraks veel ühe Hollandi tüdrukuga, kellega küll otseselt koos ei töötanud, kuid õhtuti niisama maailmaasju arutasime. Üldse nägin vist oma 100 erinevat pickerit, kellest mõned vaid paar päeva, mõned vähesed kuu või kaks istanduses vastu pidasid. Nagu isegi juba aru saate suutsin vaid mina jaanuaris alustanutest nii pikalt vastu pidada. Kusjuures esimesel päeval arutades, kui kaua keegi kavatseb Besimite juures töötada, olin ainuke, kes ei arvanud, et vähemalt yks kuu ikka. Seadsin omale eesmärgiks nii kaua kui võimalik ja lõpuks saigi päris kaua;) Nii et tänaseks on mul käes prinikorjamise tulemusena saadud viisapikendus ning paberite järgi on mu seega luba viibida Austraalias kuni 18. oktoober 2008 a. Tagasilennupilet on seega canceldatud ning meenuvad Maigi sõnad, et kes läheb Austraaliasse kauemaks kui 1 kuu, on Eesti jaoks kadunud tydruk. Midagi pole teha, läks ka minu puhul nii...

Ning nyyd näide sellest, kuivõrd väike see emake maakera ikka on. Besimite juures elasin viieinimese toas (ainuke lux sviit koos telekaga!), kust 3 kuu jooksul käis läbi nii sakslasi ja jaapanlasi kui kanadalane ning isegi yks aafriklane. Päeval, kui kõik ülejäänud toakaaslased olid lahkunud ja mina üksi jäänud, tulin lõuna ajal camp'i, kuhu uued tüdrukud olid just kohale jõudnud. Näitasin neile toa kätte, tegin reeglid selgeks, et mis kuidas ja kellega ning siis muuseas taipasin küsida, et "Where do you come from, girls?" Vastuseks oli "From Estonia". No ei ole ju võimalik! Võid kogu Austraaliale tiiru peale teha ilma ühtegi kaasmaalast nägemata ja järsku on ühes väikeses istanduses korraga 3 tükki. Austraalased küsisid, et pool rahvusest on siis nüüd seega kohale jõudnud jah;) Elasimegi pea poolteist kuud kolmekesi ühes toas ja tänu sellele ma ka emakeelt ikka päris unustanud veel ei ole. Selline hea kodune tunne tekib, kui saad visata nalja, mille taustast vaid üks eestlane aru saab - eriti kui need killud pärinevad näiteks näidendist "Armastus kolme apelsini vastu". Tekib ju küll koduigatsus lähedaste ja musta leiva ning isegi valge koheva lume järele... Muidu olid hästi toredad tüdrukud, aga sellised 100% puhtad eestlased. Sain isegi jälle aru, et minul on siiski mingid geenid kuskil segadusse läinud või segadusse aetud. Reisimise suurim võlu on ju suhtlemine paljude erinevate kultuuritaustadega inimestega ja nii ennast arendades silmapiire avardada. Nemad aga vastupidi püsisid kogu aja toas raamatut lugedes, telekat vaadates ja teisi inimesi vältides. Pikapeale avanesid nad ja mina leidsin nad väga vahvad olevat, aga välismaalastele, kes ise oluliselt avatumad on, jääb eestlastest hoopis teine mulje. Nemad ei tea, kui palju aega ja vaeva nõuab ühele maarjamaalasele naha alla pugemine. Me kardame nii meeletult uusi muutusi ja sulgeme endid igaks juhuks juba ette, et jumalapärast elu meist mööda läheks, andmata teistele isegi mitte võimalust. Et keegi meiega suhtlema ei hakkaks, sest ei tea ju mida peaks vastama ja hoidku jumal, kui äkki veel tahab midagi! Kuid olete te mõelnud, kui palju head ja huvitavat meist sellel ajal mööda libiseb... Eestlane on nii kinni iseendas, et teda ümbritsev maailma koos selles elamise võluga jääbki lõpuks nautimata. Kõigile on antud võimalus ja me ise otsustame, kas seda täiel rinnal kasutada või siis vaid kadedalt kiibitseda teiste julgust elada. Ka minul on enne igakordset hullumeelset ettevõtmist tunne, et no millega ma jälle hakkama olen saanud, aga alati olen sunnitud lõppkokkuvõttes tõdema, et võita oli oluliselt rohkem kui ma sellel hetkel arvasin kaotavat. Alati. Ja nagu teada, on mõni meist sellisel moel ju võitnud endale suisa isikliku Porschegi;)

2007-05-14T18:46:00.000-07:00

Siin ma siis olen, istumas oma viimase õunabin'i peal, läbi ime täiesti elus ja mitte kyll päris terve, aga siiski omal jalul. Ja nii nagu Haigekassast lahkmise kuupäev oli 13 ja reede, nii ka Besimite orchard's oli viimaseks tööpäevaks 13 ja reede - ei tea, kas peaks kahtlustavalt sellesse kuupäeva hakkama suhtuma;)

Anyway on see nyydseks läbitud etapp. 3 kuud on muidugi ka väga aukartustäratavalt pikk aeg, sest enamasti pysivad backpacker'd yhes kohas max 3-4 nädalat, et siis jälle edasi reisida. Lõpus tundus juba endalegi, et olen liiga pikalt paigale tammuma jäänud ja seega oli tõeline vabaduse tunne, kui viimase koti õunu bin'i tyhjaks valasin ja kergel sammul istandusest minema jalutasin. Tagantjärgi arvestades korjasin selle 3 kuu jooksl kokku 77 tonni vilju, millest enamiku moodustasid pirnid, aga samuti sai korjatud ka õunu, nashisid ja quince (mina pole enne seda vilja oma elus näinud, sest see pidavat olema hästi vana ja hästi haruldane liik, mida toorelt syya ei synni, aga mis peale keetmist meenutab maitselt vägagi tavalist õuna). Igatahes pirne mina oma elus enam korjata ei kavatse, sest eriti vahepealse õunakorjamise järel paar päeva pirnipuude otsas veetes said aru, kui raske see ikkagi on. Kott kaalub nii15 kg, millega mööda redelit yles-alla kepsutad ja seda siis pea 10 h iga päev, pirnikoti tyhjendamisega kaasnevad muhud ja sinikad, sest see 15 kg tuleb nii rinna kõrgusele vinnata, et saaksid selle tyhjaks valada, pirnipuud on suured ja okkalised ning rebivad iga vähegi katmata koha kätel ja jalgadel vermele. Lisage siia veel 45 kraadi kuumust, kus silmad kipitavad, kuna okste vahel pirne otsides yles vaatades jookseb higi silma ja päikesekreemi pole võimalik kasutada, sest see lihtsalt voolab näo pealt minema - nyyd vast saate Teiegi aru, miks kõik kohalikud austavad igat yksikut fruitpicker't siiralt ja sydamest. See on neetult raske töö. Õunad olid kyll oluliselt paremad, sest õunapuud on väiksemad ja ei torgi nii valusasti ning lisaks kaalub rinna peal olev kotitäis oluliselt vähem võrreldes pirnidega ning kui kõht tyhi, lööd hambad sisse ja saad tasuta lõuna:) Kokkuvõttes olen nyydseks omandanud siis hulgaliselt teadmisi kõigi poes myydavate õunasortide osas ning lisaks hindan professionaalsest huvist ära ka korjamise kvaliteedi - ei tea, kas see just mu CV-le oluliselt midagi juurde annab, aga mulle endale oli see 3 kuud kindlasti enam kui huvitav ja õpetlik. Ehkki korjamine on eelkõige fyysiline töö, on kõik ikkagi kinni mõtlemises, sest keha suudab taluda palju ja harjuda esialgi võimatuna näivaga, kui vaid endale sisendada, et tuleb ja peab ja saab. Kõik sõltub sellest, kui tugev on tahtejõud, sest peale 8-9 tundi 40-kraadises kuumuses kott koti järel pirne bin'i vedades on vaid tahtejõud see, mille abil yha uuesti ja uuesti sinna redeli otsa ronida, et veel yks kott ära täita ja siis veel yks ja siis veel yks... Fyysiline vorm, mis sellega kaasneb on muidugi kadedaks tegev ja lõpus oli suisa hale uute tulijate esimesi ponnistusi vaadata, sest vanade tegijate kehad olid nii sitked ja tugevad, et võisime pea uskumatutes poognates redelil tasakaalu säilitada ning soovitud õunad-pirnid kokku noppida- isegi kui selleks tuli pääsukeseasendit kasutada;) Minul ei juhtunud õnneks ka redelilt alla kukkumise intsidenti, ehkki nägin mõnda päris valusat allatulemist kõrval. Eriti yks jaapanlane oli selline wild, kes viskas redeli kuidagit moodi puu najale ja kui siis kuulsid teisest istanduse otsast kirumist ja vandumist, oli teada, et ei saanud see redel jälle just kõige paremini paika. Õunte korjamine on yldse hoolikust nõudvam, sest nagu veid muljuda saavad, kõlbavad vaid mahlaks. Ja kui järgmine kord poes Golden'i õunu juhtute ostma, siis teadke, et need on pickerite seas kõige vihatumad, kuna piisab, et vaid veidi kõvemini neid kätte võtad ja juba on neil märk peal.

2007-03-25T01:14:00.000-07:00

Kui kellelgi vahepeal on tekkinud kahtlusi - kõhklusi, siis: täitsa elus olen! Kuna vahepeal selgus, et lisaks pirnikorjamisele vajavad austraallased abi ka õunte juures, siis läheb veel aega, kuni jälle nn normaalse elu juurde tagasi pöördun. Nagu fotolt näha ei paista sealt pirnipuude vahelt kuskilt yhtegi internetimastikest ning seega tuleb Teil veel nädalat paar oodata, kuni pikemalt saan oma vahepealsetest tegemistest kirjutada. Aga Teile seal kaugel kodumaal ilusat kevadet! Siin hakkab vaikselt talv kohale jõudma, nii et eilse shoppingu-ringi tulemusena olen nyydsest ka uute talvesaabaste omanik;)

2007-01-25T22:28:00.000-08:00

Selle neljapäeva pärastlõunaks, enne pikale nädalavahetusele suundumist, oli minu fruitpicking'u karjääri pikkuseks kujunenud siis täpselt 34 h: esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval töötasin 07.15-17.15 ja neljapäeval 07.30-11.30. Ilma lõunapausideta. Vähemalt ma ise arvan, et olen väikese hingetõmbepausi küll ära teeninud;) Nüüd saan aru kohalike asunike rõõmust, et Austraalia valitsus on teinud 3 kuud farmitööd kohustuslikuks eelduseks viisapikendusele, sest vastasel korral peaksid ju nemad selle orjatöö ära tegema. Samas vaid need, kes omal nahal on läbi teinud kõik selle õuduse ja saavad aru sõna fruitpicking tähendusest (tervitused Laurale!) võivad auga öelda, et nad on Austraalias käinud ja Austraaliat näinud. Koht, kus töötan, asub 38 km kaugusel Sheppartonis, mis on üks tuntumaid Victoria osariigi nn puuviljapealinnu. Töö leidmine ei ole siin väga raske kui olemas on telk ja auto, kuna mul aga need puuduvad, siis pean alati kindlaks tegema, kas garanteeritakse accomodation and transportation. Seepärast ka selle 4 albaanlaselt vennale kuuluva õuna- ja pirnikasvanduse välja valisin, kus elamine on farmis ja ei pea muretsema ei ulualuse ega hommikul tööle saamise pärast. Tegelikult tuli välja, et pirnide korjamine on üks hullemaid fruitpicking'uid , kuna nad on kaalult rasked - õunad on oluliselt paremad, kuna nad annavad mahtu, aga samas ei rõhu nii raskelt õlgadele. Üldse on meid kokku nii ca 25 backpackerit, kes siis selle pickingu töö seal farmis ära peavad tegema - enamik sakslased ja prantslased, üks rootsi ja üks korea paarike, aafriklanna, mina, 4 jaapanlast ja soomlane. Suht international, aga tegelikult sakslased ruulivad, kuna neid ikka enam kui pool. Meeste-naiste suhe on vist suht võrdne või siis veidi naiste kahjuks. Ööbime majakestes, kuhu paigutatud 4 voodikohta, riidekapp ja telekas, mis näitab vaid ülekannet mingilt kaugelt sinipunaselt võõramaiselt uduplaneedilt;) Köök on ühine, dushiruume on kummalegi sugupoolele üks ja riiete pesemiseks vana pesumasin, mis tuleb ise enne käivitamist vett täis vedada. Suht basic, aga kannatab ära ja võrreldes eelmise aasta Mehhiko playaga ikka tõeline luxvariant. Vähemalt ei pea me muretsema joogivee olemasolu pärast ega hommikuse kohvivee saamiseks tulehakatuseks kookospähkleid põletama. Aga töö ise on tõega raske -arvan, et kirjeldus "first days your body is burning like in a hell" võtab kõige täpsemalt kokku kogu fruitpicking'u põhiolemuse. Sisu poolest kujutab fruitpicking seda, et pead päeva jooksul kokku kandma nii palju pirne kui vähegi suudad kõhu peal rippuvas kotis, kuhu neid korraga nii 10-15 kg jagu mahub. Lisaks on iga korjaja standardvarustuses redel, mida mööda päev otsa üles-alla saab kablutatud. Hommikuti ärgates on esimesi samme põranda peal teha pea võimatu, kuna varbad on redelipulkadel ronimisest automaatselt kronksus ja võtab hetk aega enne kui täistallaga jälle põrandale hakkad astuma. Alguses tegidki valu rohkem jalad, sest katsuge ise 1o h järjepanu mööda treppi steppida- ainuke, mis muidugi sellest ennast häirida ei lase, on kehakaalu number;) Kõige karmim päev minu jaoks isiklikult oli teine päev, kui ma õhtul koju jõudes voodisse kokku vajusin ning sealt enam tõusta ei jõudnud. Iga üksik keharakuke tegi ülinimlikku valu ja seega jõudsin järeldusele, et kui piiblis räägitakse põrgus põlemisest peale surma, siis suure tõenäosusega pidasid nad silmas fruitpickingut 45 kraadises kuumuses. Õnneks oli see nädal ilm siiski suht jahe (nii 30 kraadi ringis), aga järgmine nädal peaks hakkama jälle tõusma, mis tähendab seda, et kui ma praegu tarbin päeva jooksul 3-4 liitrit vett, siis varsti tuleb üks ekstrapudel juurde muretseda. Ja kõige tagatipuks - kogu selle õuduse lõppedes õhtu hakul koju loivates olen ma saanud rikkamaks tervelt 600 EEK-i jagu! Bugger! Sandikopikad, ent minu jaoks on olulisem aastane viisapikendus, kui teenitavad miljonid. Ehkki rikas oleks ju ka mõnus olla.... Jägmine nädal peaks parem "saak" tulema, kuna seni korjasime iga puu pealt vaid suured viljad ära, nüüd aga krabad kotti kõik, mida silm näeb ja sõrmed ulatavad haarama. Vähemalt jääb ära see mõnu, et rassid oma suure redeli puu alla, ronid üles maa ja taeva vahele ning avastad rõõmuga, et seekord õnnestus leida tervelt 3 korralikku pirni (võrdlusmoment: päeva jooksul kanname hetkel kokku igaüks keskmiselt 900 kg pirne). Tegelikult need jutud, et fruitpickigu'ga teenid korraliku taskuraha baseeruvad mitte sellel, et teenid palju, vaid et kulutad vähe, sest kuna tegemist on tavaliselt pärapõrgus elamisega, siis lihtsalt ei ole võimalik mingil moel oma sajaseid luftitada. Kuid järgmine kord poodi minnes ja kilo pirne ostukorvi tõstes mõelge - selleks, et need sinna puuviljaletti üldse jõuaksid oleksid, on väga palju vaeva pidanud nägema nii minusugused backpackerid neid korjates kui minu ülemustetaolised põlised farmerid neid kasvatades kuskil kaugetes istandustes, mille olemasolust kaugel põhjamaal kellelgi isegi aimu ei ole. Ja järgmiseks mõelge, kuidas oleks sedasama tõstmisliigutust teha päeva jooksul nii 900 korda järjest;)
P.S. Eelmise sissekande lõpetasin märkusega Austraalia nn liikuvatest puudest ja eile öösel koju sõites elasime selle siis ka ise läbi. Õnneks kokkupõrge känguruga piirdus vaid tema saba riivamisega, aga heli sellel hetkel oli kui kivirahnu otsa sõites. Auto jäi terveks ja meie ka, ent süütutest armsatest loomakestest on asi ikka väga kaugel - tegemist on tõeliste hiidhüpiknukkudega, kes ilmuvad ühelt poolt teed pimedusest ja kaovad teisele poole teed pimedusse, jättes maha purunenud esiklaasid, katkised automootorid ja kurjavanduvad autojuhid. Meil oli küll lõpp hästi, kõik hästi, aga vot oleks sellel hetkel püss käeulatuses olnud, oleks ilusa õhtusöögi küll saanud;)

2007-01-20T01:57:00.000-08:00

2007-01-20T01:47:00.000-08:00

2007-01-20T01:40:00.000-08:00

2007-01-19T21:44:00.000-08:00

Lõpuks ometi leidsin siin mandril üles selle õige ookeani, mille järele Mehhikost tulles kogu aeg igatsus on olnud. Ookean, mille kaldal lihtsalt istud ja kuulad murduvate lainete kohinat, mis nagu lummus Su endasse haarab. Mingi kummastav võlu minu jaoks ookeanis igatahes peitub- võin tunde ja tunde avasilmi unistada, vaadates helesinist lõputut vetevälja. Pärast väsitavat Sydney't oli Newcastle kui unistuste paradiis oma erinevate beach'dega otse ookeanikaldal. Hostel, kus peatusin, asus ca 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vaiksest ookeanist - kahjuks küll vesi oli isegi põlise eestlase jaoks suht jahe, mistõttu ujumisega sai suht vähe tegeleda. Samas olid seal rajatud sellised bathid ehk teisisõnu eraldatud sopikesed ookeanist, mis oluliselt soojemad ja vähem lainetavad, ent sellegipoolest sama tulisoolased;) Seal oli küll päris mõnus oma varbaid leotada, kuna õhutemeperatuur oli nii 30 kraadi ringi, ja selle tulemusena ka ilus ühtlaselt kuldpruun päevitus saada. Tegelikult on päevitamine Austraalias suht ohtlik tegevus, kuna päike on metsikult intensiivne ja iga vähegi hooletum liigutus päikesekreemi määrimisel maksab hiljem väga valusalt kätte. Alla 30 faktori kreemidega pole üldse mõtet üritada - kohalikud ei suuda naeru tagasi hoida, kui näevad Euroopast tulija seljakotis faktorit 6 või 8. Päikese kätte minnes tuleb end äärmiselt tähelepanelikult kaitsta- kreemid, mütsid, pikad käised. Iga aasta avastatakse ca 400 000 uut nahavähi juhtu, mille põhjuseks osooniaukude tulemusena sedavõrd intensiivselt kõrvetav päike. Nauditav on see soojus ühe põhjamaalt tulija jaoks ikkagi - kui mina Newcastle'i rannaliival peesitasin, oli näiteks Jerilderie's varjus 46 kraadi. Uudistest näidati täna aga Melbourne'i tänavatel rõõmsate nägudega ringi pläterdavaid kohalikke, sest lõpuks ometi on ka vihm kohale jõudnud! See on kui taevaõnnistus siia karmidesse oludesse, kui veerand Victoriat jätkuvalt põleb. Teisipäeval oli osariigis suur elektrikatkestus, sest bushfire tõttu lendasid õhku ühed peamised elektrivarustussüsteemid. Vast saabub seega lõpuks leevendus tänavu nii öökülmade, põua kui põlengute tõttu kannatavatele farmeritele - sedavõrd hullu aastat pole siin tõesti enne nähtud. Ise alustan esmaspäeva hommikul oma isiklikku fruitpicker'i karjääri Sheppartoni lähedal Kyabramis ühes pirni- ja õunaistanduses. Ei kõla küll just eriline fun 45-kraadises kuumuses 8 tundi nii 15-20 kilone pirnikott kaelas kõlkumas mööda redeleid üles-alla turnida, aga miskit pole teha- kuna aastase viisapikenduse saamise eelduseks on 3 kuud farmitööd, siis tuleb vastu pidada. Auhinnaks on muidugi võimalus süüa niipalju prne, kui vats vähegi kannatab. Just sellel põhjusel unistan jätkuvalt ikkagi ka mangode korjamisest- ei kujuta küll ette, et neist oleks võimalik isu täis süüa, sest nad on nii imehead. Juba küpse mango lõhn paneb kõik süljenäärmed iseenesest tööle! Üks prantsuse tüdruk, kes 6 nädalat Queenlandis mangosid pakkis, rääkis küll, et kui iga päev ainult mangosid ja nuudleid süüa, siis saab ikka suht varsti neist mõlemaist isu pikaks ajaks täis. Nimelt ei teadnud ta farmi minnes, kas seal on võimalik kasutada külmkappi ja seepärast julges ta kaasa osta vaid nuudleid, millest ta siis järgmised nädalad ka toituma pidi. Paljud farmid paiknevad siin kõige kaugemates pärapõrgutes ning vahemaad, mis Euroopas viivad su juba järgmisesse riiki, tuleb siin läbida, et jõuda lähimasse asustatud punkti. Pirniistandus, kuhu mina suundun, peaks selles osas olema küll oluliselt paremas seisus, sest lähim toidupood pidavat juba 3 km kaugusel asetsema. Nii et lühikene puhkuseperiood on sellega läbi saanud ja aeg jälle töörügajate parteiga ühineda. Samas oli nii nii mõnus rannikul lihtsalt ringi hängida - jõudsin käia rahvuspargis koaalasid ja kakaduusid vaatamas, proovisin ära nii sandboardingu (teisisõnu liivadüünides kelgutamise), kanuutamise, kui ka surfamise - megaäge! Õigem oleks vist siiski öelda, et tegemist ei olnud mitte surfamise, vaid surfata üritamisega. Esimene etapp oli meil teooria, millele järgnes kuiv trenn - liival lebava surfilaua peal tuli harjutada sõudmist ja laua peale tõusmist. Liiva tuiskas silma ja näkku kui elu eest seal kraapides üritasid matkida seda elegantset tegevust, mida teleka vahendusel nii tihti imetletud. Ja siis laud kaenla alla ja vette. Mina esimesel korral lauale ei tõusnudki, kuid üks kahest minuga koos proovijast suutis seda tervelt 1 sekundiks;) Ent soolast ookeanivett sai küll pea poole ookeani jagu alla neelatud. Kõige raskem oli minu jaoks laine tunnetamine ehk millal on õige hetk üritada lauale tõusta. Vaatasin, et oh, laine hakkab tuleb - sõudsin minaaga rahulikult edasi, et aega ju veel on kui järsku olin veekeerises ja sain aru, et bugger, jälle magasin maha. Tegelikult on surfamine isenesest ääretu fun ja kindlasti proovin veel, sest kui ilma lauale tõusmata saad lainega minnes sellise hoo ning feelingu, mis saad tundma veel siis, kui suudad lauale tõusta ja lainega kaasa sõita... Muidugi lisaks fun'le kaasnevad kõigi veega seotud tegevustega siin ka omad ohud - Melbourne'i lähedal Phillp Bay's ujujatele anti just äsja hoiatus, et ranna lähedal on nähtud võimast 6 meetrist haid. Ka Newcastle's oli nädal varem märgatud 14 isendist koosnevat parve, millest suurim oli 5,5 meetrine. Aga kes ei riski, see shampust ei joo ja ka surfilauale ei tõuse;) Lisaks surfamisele käisin veel Port Stephensis delfiine vaatamas - nimelt elavad seal residentdelfiinid, kes laevade ümber mängeldes ujuvad ja neid lähemalt uudistama tulevad ja nad on tõesti armsad! Kahju, et ei õnnestu siia Teie jaoks üles panna videolõiku, mille tegin. Kuid samas Teile paar pilti loomadest, keda kaugel kodumaal väljamõeldisteks võib pidada, mida aga siin suht igapäevasteks nähtusteks loetakse. Eile ööpimeduses autoga seistes nägime nii pooleteise meetrist känguru hüppevalmilt tee ääres ootamas ja sellel hetkel adusin, et hoopis nende "loomakeste" näol on tegemist tõsise ohuga, mis oluliselt reaalsem, kui mõne haiisendiga ookeanis kohtumine.

2007-01-04T02:45:00.000-08:00

Ei tea kuidas siis nyyd see kõige magusam osa blogis on kajastamata jäänud;) Nimelt see, et aasta 2006 jõulud ja aastavahetus said vastu võetud moel, mida kunagi veel pole enne teinud- 24. detsembri õhtul ujusin ma Murray jõe vetes ja 31. detsember Vaikse ookeani vetes, millega kaasnes ka väiksemat sorti päikesepõletus. Soe oli, mõnus oli ja talvemantlit asendasid päevituskreem ja bikiinid. No kes mida vastu pakub kodumaiselt Maarjamaalt:P

2007-01-02T23:03:00.000-08:00

Homme hommikul pakin siis lõpuks oma 30+ kg seljakoti ja liigun siit BIG city'st minema. Never say never, aga loodan, et kunagi siin pikemalt enam peatuma ei pea. Ma ei tea, mis selle linnaga on, aga ma pole oma maailmaavastamisrännakute jooksul end kunagi kuskil veel nii ebamugavalt tundnud kui siin. Mitte midagi ei ole teha, aga see linn lihtsalt ei ole minu jaoks. Tõsi kyll - tegemist on tõelise shopping paradise'ga, mistõttu kysimus, kas kõik minu asjad peale Sydney kylastust vanasse seljakotti õnnestub pakkida, on hetkel veel vastamata;)
Legendaarne ilutulestik on nyydseks aga siis oma silmaga nähtud - suur ja võimas nagu kõik siin linnas. Tegelikult oli suisa kaks ilutulestikku - kell 9 nn soojendus ja sydaöösel põhishow. Ning rakette ei lastud mitte yhest kohast, vaid samaaegselt 8-9 kohas, millele lisandusid Harbour Bridge ja kesklinna skyscraper'id. Tõeliselt huvitav oli pilvelõhkujate osa, mida ei näidata kunagi televiisoris, ehkki just see võlus erilisuse ja omapäraga. Ei oska seda mingisse sõnalisse vormi ymber valada, aga kujutage ette, et yhel hetkel hakkavad Viru Keskuse, SAS Radissoni, Olympia hotelli ja veel paari kõrghoone katustelt tähistaeva poole lendama sinirohepunavalged raketid. Ja mitte iga 5 minuti tagant yksikute paukudena, vaid yhekorraga kymnete ja sadade kaupa - impressive! Parimate vaatekohtade saamiseks läksid inimesed juba kell 12 päeval kohale, pidasid kogu päeva peredega piknikku, mis tähendas seda, et nii mõnigi ootas pea 12 tundi 2007 aasta ametlikku saabumist. Grazy! Nii uskumatult imeline see nyyd ka polnud;) Minu meelest oli Londoni aastavahetus oluliselt stiilsem, kuna kaasa olid haaratud nii London Eye, Thames jõgi kui Big Ben. Unustamatuks elamuseks jäävad need 12 Big Ben'i kellalööki, mis vaheldusid rakettidega London Eye'lt. Sealne vaatemäng hakkas pihta juba tund varem valgusshow'ga jõel, tekitamaks feelingut, mis kulmineerub hetke, kui tuhanded inimesed yheaegselt koos loevad "four, three, two, one...Happy New Year!" Sydneys oli kuidagi ootamine, ootamine, ootamine ja siis yhel hetkel threetwoonehappynewyear! Kolmteist minutit raketisadu ja läbi saigi. Ja te peaksite nägema, millise lagahunniku need tuhanded ilutulestiku nautijad suutsid maha jätta - oh mine God!
Kogu yleäänud aja sellest nädalast olen lihtsalt ringi hänginud ning isegi Opera House on seestpoolt nägemata, kuna nad tahavad tunniajase ekskursiooni eest 126 Austraalia raha, mis teeb nii 250 Eesti raha-röövimine päise päeva ajal! Lubasin selle summa eest hoopis yhe pooletunnise massazhi oma valutavale käele ning see oli tõesti seda väärt. Too pisike sitke hiina naine tegi parima töö, mida võib tahta ja mis annab veel praegugu mu paremas kehapooles tunda. Aga see oli ka ainuke hea asi siin suures linnas:P. Austraaliasse tasub iga kell kyll tulla, kuid ma arvan, et mitte selle 13 minuti jooksul taevasse lennutatud miljonite pärast, vaid pigem helesinise ookeani, päikesepaiste ja austraallaste endi pärast. Igathes homme põrutan edasi mööda rannikut nii kolme tunni rongisõidu jagu järgmisesse kohta nimega Newcastle. Tegemist on New South Wales'i suuruselt teise linnaga, mis kuulus oma surf beach'ide poolest. Jään sinna järgmiseks 8 päevaks, et nautida rannikutuuli ja ookeanilaineid ning mõtlesin, et vast õnnestub mõne hea õpetaja käe all lõpuks ka surfilauale tõusta;)

2006-12-30T03:08:00.000-08:00

Big city Sydney yks päev enne legendaarset aastavahetuse ilutulestikku, mis nii mõnelegi tuttav telekeraani vahendusel. See aasta õnnestub siis tõesti oma silmaga näha, kuidas Sydney Opera House kõrval Harbour Bridge'i 75th anniversary puhul korraldatakse suurim ilutulestikushow, mida siin linnas eales nähtud. Ja uskuge mind - kogu city elab vaid selle hetke nimel. Linn on paksult täis inimesi, kelle "must-do-before-You-die"listis on kirjas "Celebrate New Year's Eve in Sydney". Igal pool on väljas hoiatused, milla suletakse sild ja skeemid, kus näidatud parimad ilutulestiku jälgimise kohad. Hostelis vestelesin korraks yhe Norra tydrukuga, kes pidi ära ytlema vastleitud töökohast ja sõitma edasi Melbourne'i, kuna kogu linnas ei leidu mitte ainsamatki vaba voodikohta. Seega homne päev saab siin linnas olema tõeline disaster, mis kulmineerub taevasse lennutatava grandioosse tulede vaatemänguga. Väikese rahasumma eest broneerisin hosteli kaudu, kus peatun, organiseeritud transpordi ja vaatekoha, nii et aasta 2007 peaks mind tabama otse Sydney Harbour Bridge'i kõrval - loodan, et siiski mitte mõne eksleva sinirohepunase raketi näol;)
Aga see linn on sõna otses mõttes BIG. Kui tavaliselt on linnade, isegi maailma mastaabis suurlinnade, keskmeks piiratum city center, siis siin asendab seda võimas highway. Shopping center ei ole mitte 3 poodi kõrvuti ja 2 nende peal nagu meie oleme harjunud oma Lõuna- ja Viru keskustes - need on mõõdetavad kvartalites. Teel hostelisse möödun iga päev autode myygisalongidest, mis ei ole mitte FORDi, AUDI ning MAZDA esindussalongid kõrvuti, vaid see on paar kilomeetrit tihedalt täistikitud erinevaid automudeleid, mis kutsuvad inimesi neid endale omandama. Tõeline SUURlinn, mis minu jaoks liig mis liig. Olen maailma avastades erinevatesse suurlinnadesse sattunud, kuid nii halvasti pole ma end yheski neis tundnud. Oma osa selles mängib siin juhtum, et esimesel päeval õnnestus nii põhjalikult linnas ära eksida, et kaks tundi otsisin õiget bussipeatust, mille leidmine tundus kõige raskem ylesanne maailmas. Igayks teab vaid seda kanti, kus nad konkreetselt ise elavad ja seega on raske aru saada, kas abipakkuja saadab otse yle tee ja vasakule seepärast, et ta teab, et sinna suunda tuleb minna või ta lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole õrna aimugi. Lõpuks hakkas juba hämarduma ning olin nii lootusetus olukorras, et seisin ja pisarad lihtsalt voolasid ning esimest korda kogu oma reisi jooksul tundsin, et ei oska mitte midagi olukorra lahendamiseks ette võtta. Ja siis yks vana mees, kelle poole täielikult lootuse kaotanuna veel pöördusin, lihtsalt võttis mul käest kinni ja viis mind tänavate labyrindist läbi otse õigesse peatusesse - justkui päästeingel oleks ulatanud abikäe. Ehkki ei ole tegemist suurima linnaga, kus olen oma reiside vältel viibinud, aga kohe kuidagi ei istu see mulle. Elanike arvu poolest on Sydney 4.2 miljonit mitte just oluliselt suurem Melbourne'i 3.6 miljonist ( OK- Eesti mastaabis terve pealinna jagu inimesi, aga globaalses tähenduses vaid käputäis või veidi enam). Samas Melbourne oli nii armas ja kodune, et nyyd mõistan, miks 99% inimestest, kellega suhelnud olen, eelistavad kohvikukultuuri poolest tuntud kultuurimekat Melbourne'i suurlinn Sydney'le. Samas tundus Harbour Bridge'i pealt Opera House'i vaadates uskumatu, et lõpuks ometi olen jõudnud siia maailma teise otsa, mis kogu aeg vaid piltpostkaartide kaudu tuttav on olnud. Tasus tulla, kahtlemata, kuid siiski usun, et Austraalial on tuhandeid kordi imelisemaid tahke, kui Sydney Opera House.
Ent elades tänases hetkes - aastat 2006 on siin kandis jäänud alles täpselt 1 päev ja 1 tund ning siis... vaadake telekat, sest sellel aastal äkki hakkab silma mõni tuttav nägu, kui tuleb ylekanne aastavahetuses Sydney Harbour Bridge'i läheduses;) Aasta 2006 saabus minu ellu Londonis, aasta 2007 tuleb Sydney's - nii, et legendaarsest kolmikust, mida televiisori vahendusel alati näha saab, on puudu veel New York. Sounds good, doesn't it;)
Head Uut Aastat Teile kõigile!

2006-12-09T00:41:00.000-08:00

Suur suur tänu kõigile Teile siiapoole maaakera teele lähetatud õnnesoovide eest! Olen nyydseks ametlikult yle elanud selle legendaarse päeva, millest alates mu vanus hakkab numbriga kolm ja ausalt öeldes polegi nii hull. Ellu jäin! Esimest korda võin öelda, et minu oma synnipäeval ei pidanud ma kylmetama paksu kampsuni sees, vaid istusin moonikleit seljas Murray jõe kaldal kängurude kõrval ja nautisin 36 kraadises kuumuses päikeseloojangut. Fabulous!
Internetist olen viimasel ajal tõesti võõrdunud, sest Austraalia näol ei ole tegemist just e-riigiga ning seega on ka blogi kirjutamine oluliselt raskendatud. Aga ega ma eriti sellest ka puudust ei tunne- siin on nii palju muud, mida nautida ja mis silmad särama paneb. Täna olen jälle ringiga tagasi Sheppartonis ja teel nightclub'i, et ametlikult tähistada vahepealset suursyndmust ehk liitumist kolmekymnendaid käivate inimeste klubiga;)
Töö tegemisega ei ole viimasel ajal eriti yle pingutanud, kuna igal öösel ärkan pisarad silmis ja käsi põlemas põrguvalus. So I have to face the truth - I am a city girl;) Ei ole see farmitöö just kõige lihtsam, ent enne jõule pole mõtet muud tööotsa otsida ning seega plaanin jõuluaja siiski kylakeses nimega Jerilderie mööda saata, et siis Sydney poole teele asuda. Granti pere kutsus mind jõululõunale, nii et õnnestub näha, kuidas Austraalias tähistatakse pyhi, mida back at home alati seostan valge lume ja verivorstidega, siin aga pigem higistava Santa Clausi ja sulanud shokolaadikypsistega. Nii kummaline on näha ehitud kuusepuid shopping center'tes ja puust päkapikke majakatustel, kui ise unistad vaid kylmast jäätisest ja õhukonditsioneerist. Sest palav on. Tõsiselt. Täna oli 41 kraadine päev, homseks tõuseb 42 peale ning mingit leevendust ei ole oodata. Ning vihma ei tule. Teie jaoks on veepuudus vaid filosoofiline mure, aga ise elades ja olles siin, näen iga päev kui kohutav on olukord tegelikult. 8 aastat ei ole korralikult vihma sadanud ja kõik on suremas. Ilusad ylesvõtted rohelisest mandrist ja laiuvatest viljapõldudest on hetkel vaid pildiraamatutes, sest tegelikkuses on kõik surnud. Sõites mööda highway'd osundatakse "Look- there is a lake" ja oled täielikus segaduses, sest ainus, mida näed on raagus puud ja kuivusest pragunenud maapind. Yritasin seletada, et "Lake - it means water, but I don't see any water". Jah - seal oli vesi, aga enam mitte. Ainukesed uudised, mida televiisorist näidatakse, on metsapõlengutest, sest kogu Victoria osariik põleb. Isegi Billabongi vineyard, mis asub 200 km kaugusel põhitulekahjudest, oli neljapäeval kaetud suitsuga ning Melbourne's ei pidavat olema enam õhku, mida hingata. Ning lõppu ei ole. Uus-Meremaalt tuuakse tuletõrjujaid, aga keegi ei suuda piiri panna nendele tohututele põlengutele, mis tänaseks on hävitanud 160 000 hektarit. Yks kõigi nende hädade põhjus on rohelised, kes aastaid võitlesid selle eest, et loomi ei tohi lasta mägikarjamaadele, kuna nad hävitavad taimestiku. Tänaseks on tulemus see, et tuli levib rohtunud metsaalustes yleinimliku kiirusega ja keegi ei suuda seda peatada.
Samas on siin nii palju ilusat, et ei ole veel kohanud backpackerit, kes öelnuks "I don't like this country, I just want to go home". Austraalia on unistustemaa - nii teistsugune, nii imeline.
Aga mingil moel on seekord siiski koduigatsus tekkimas, sest kaks korda olen hommikul yles ärganud teadmisega, et nägin unes lumesadu. Ning ema tehtud kartulipudrust ja valgest jahukastmest tunnen puudust- yritasin yks päev seda suures hädas ise teha, aga no ei ole see, mis kodus käies pliidi peal auramas ootas. Ent õunakook ja praekartulid kukkusid mul päris hästi välja;)

2006-11-28T22:35:00.000-08:00

Lihtsalt, et jätta märk maha, et olen ikka elus siinpool maakera, kus suvigi lõpuks kätte jõudnud. Täna vähe viludam, aga eile oli jälle yks neist 40kraad päevadest, mis tähendab seda, et kui kell 5 tööpäeva lõpetad, siis on kraadiklaas 41.5 kraadi ja õhtul poole kaheksaks langeb nii 35 kraadi peale. Ning 29 kraadi juures tekib juba mõte, et vaja kampsunit minna otsima;) Nyyd saan aru kyll, miks austraallased ei hakka õhtuöögi vaaritamise peale enne päikeseloojangut isegi mõtlema.
Ja kohalikku Billabongi ojakest ähvardab minevikku kadumise oht - mõni ime, et iga hooletult visatud suitsukoni siin tohutu bushfire võib vallandada. Vesi on asi, millest siin tõeliselt puudust tuntakse, sest nii kuiva ja kylma aastat ei mäleta sellel mandril siin keegi. Meenub hetk eelmisest aastast Mehhiko playal, kui esimest korda olime situatsioonis, kus järsku ei olnud meil tilkagi joogivett - asjad, mis tavaelus tunduvad nii elementaarsed ja loomulikud võivad yhel hetkel lihtsalt otsa saada, kui me liig hooletult nendega ringi käime. Aga tavaliselt tulevad need tarkused ju ikka tagantjärgi ja asjad omandavad oma tegeliku tähtsuse alles siis, kui meil neid enam käeulatuses võtta ei ole.

2006-11-17T22:34:00.000-08:00

Kui keegi paluks mul just nyyd ja praegu mõelda ennast tagasi hetke, kui olin oma iga viimseimagi keharakuga siiralt ja 100% õnnelik, siis valiksin selle: reede õhtul peale tööpäeva lõppu hyppan ATV peale ja tuule kõrvus vihisedes vajutan viinamarjaistanduse põldude vahel gaasipedaali põhja teadmisega, et järgmised kaks päeva ootab ees freedom! Minu teine töönädal viinamarjaistanduses on läbi ja seekordne preemiareis tõi mu pealinna Canberrasse. Keith ja Grant osalevad sellel nädalavahtusel siin toimuvatel laskmisvõistlustel ja meid Sayakaga võeti samuti auto tagaistmel kaasa. Seega veetsin täna esimese poole päevast lasketiirus auke märklaudades iga lasu järel kinni kleepides- päris põnev esimesel tunnil, veidi igavam teisel tunnil ja kolmandal mõtled, kuidas õnnestuks vehkat teha;) Aga iseenesest nägin ära, mida endast kujub laskesport ning yllatav oli näha, kui palju naisterahvaid sellega tegelemist harrastab. Homme plaanin siiski kohe hommikul Canberra peale minna, kuna eile öösel avastasime, et järve kaldal, kus pealinn paikneb, on suur kellakoda, kus homme lõuna ajal toimub klassikalise muusika kontsert. Pole kunagi olnud sellise asja andunud austaja, ent lihtsalt tunnen, et väike annus kultuuri kulub hädasti ära vahelduseks igapäevasele Jerilderie kylaelule ja viinamarjaistikutele.
Samas on Jerilderie's nii syrrilt relaxing, et täna linnas shopping street'l jalutades ei osanud enam ei astuda ei istuda. Meil on yks toidupood, mis suletakse 18.30 ja peale seda ei piiksu kesktänaval ykski hiir ega lenda kakaduu-vaid opossumeid võid öösiti kuulda pargis puude otsas ragistamas. Need on maaelu juurde kuuluvad võlud - ehkki teenid vähem kui linnas, hoiad kokku ikkagi rohkem, sest lihtsalt ei ole võimalik kuskil oma teenitud dollareid luftitada. Ning peale selle oled õhtuks nii väsinud, et isegi ei mõtle selle peale, et tahaksid kuskile veel ringi rahmeldama minna.
Yllatav on see, et ka maksusysteem on linnas ja maal erinev - office work maksustatakse 29% income tax + 9% pensionifondi, millest 70% saad riigist lahkudes tagasi; põllumajanduses töötades maksad vaid 13% income tax'i, millest tagasi muidugi ei saa midagi;) Rõõmustav oli seda siiski teada saada- saab lubada endale paar lisashokolaadi või kilo vanillijäätist või hoopis tunnike-paar internetti (ehkki selle viimase kätte saamine on vist kõige keerulisem meie kylakeses). Töö iseenesest oli teisel nädalal oluliselt rohkem inimvõimetele vastavam - hullem osa vineyard'st sai esimese 5 tööpäevaga läbi käidud ning nyyd tundub kuidagi lihtsam. Või lihtsalt ise olen harjunud ning olukorraga leppinud, sest jätkuvalt ei saa öelda, et tegemist oleks just easy money'ga. Igal öösel ärkan yles meeletu valuga käes ja paremas õlas, jalalihased krampis ja justkui teravad nõelad torkimas näpuotsasid. Ei oleks ilmaski osanud ette kujutada, et mu kehas taolised lihased yldse olemaski on, mida nyyd oma igapäevases töös pidevalt kasutan. Varsti peaksid nad samas juba niivõrd tugevad olema, et saan rahus jutti hommikuni magada. Ainuke lohutus nendel magamata öödel chippingu'st valutavaid sõrmi masseerides on teadmine, et fruit picking on veel hullem- seega yritan niikaua viinamarjaistanduses vastu pidada, kui mu rahutu rändurihing vähegi suudab. Kevadiste öökylmade tõttu siin Austraalia osas on farminduses rasked ajad, mistõttu kirsikorjamise mõtte olen maha matnud ja sibulakorjamine ei tundu just erilise dreamjob'na ning tõenäoliselt peatun lähinädalad veel Jerilderie's. Ilmaga on see aasta yldse kehvasti - pyhapäeval oli metsik äike ja esmaspäeval selline torm, et me tööle ei saanudki. Puhur myhiseb igal öösel kõrva ääres ja kampsun on toolileeni peal varuks valmis pandud- no ei tule see suvi!!! Samas päeval on selline palavus, et hetkel oma vasakut õlga vaadates nuputan, kust päikesepõletuse jaoks kreemi hankida, sest ega ei olnud ju meeles enne jalutuskäiku Canberras mingit kaitsekreemi kasutada. Kuid näiteks neljapäeva õhtul oli just täpselt selline vihmane õhtupoolik nagu koduses Eestis augustikuus, mil ainukeseks sooviks on otsida riiulist yks paks juturaamat ja pugeda voodisse teki alla seda lugema. Raamatu asemel otsustasin siiski telekast filmi vaadata - panin DVD peale, sättisin end mugavasti diivanile kerra ja hakates subtitle'id valima nägin loetelus viimasena valikut 'eesti keel'! Tundsin ennast tõesti hetkeks kui tagasi Tallinnas.
Samas olgem ausad- järjest raskem ja raskem on eestikeelne mõtlemine ja eks ka kirjutamisel hakkab yha enam tunda andma, et viibin inglisekeelses keskkonnas, mistõttu tekstist yha rohkem võõrkeelseid väljendeid võib leida. Nii et eestikeelsed subtitle'd tähendavad varsti seda, et pean käeulatuses hoidma sõnastikku nende inglise keelde tõlkimiseks. Või õigemini mitte Eesti- English, vaid Eesti - Aussie Language, sest siin ei räägita kindlasti mitte seda inglise keelt, mida meile koolis õpetati- see on mingi eriliselt broken mix, pikitud ohtra slangi ja sarkastiliste naljadega, millest vaid yks ocker (e.k. põline) Australian aru saab. Lihtsalt paar näidet Teilegi - äkki läheb vaja;)
* kangaroo loose in the top paddock-rumal ("You have kangaroo....")
* cooking with the gas- läheb väga hästi ("Now we are cooking with the gas")
* rack off! - tõmba uttu
* dog&bone - telefon
Ning Pillekas- organic wine tähendab seda, et istanduses, kus töötan, ei kasutada yhtegi kemikaali ja seega on tegemist nn loodusliku tootega, mis teooria kohaselt peaks säästma Su järgmise hommiku peavalust;) Ei ole ise veel niipalju tarbinud, et selle fakti tõelevastavust kinnitada, aga õhtusöögi kõrvale maitseb klaasike, mis ökonomisti sydamerõõmuks free on the house, päris hästi.

2006-11-10T23:43:00.000-08:00

Nädalavahetuse puhul, peale viit rasket tööpäeva viinamarjaistanduse põldudel, sain preemiaks linnareisi ja tunnikese internetti! Tasus rabada või mis;)
Reisimise suurim mõnu on selles, et kuna iga päev juhtub nii palju uusi ja huvitavaid asju, siis yks nädal tundub kui kaks kuud - kodus olles poleks mul kyll yhest nädalast nii palju kirjutada. But here I come.
Jerilderie'st. See on kylakene Billabongi oja kaldal ca 1000 elanikuga, yhe bakery, yhe poe ning kolme pubiga. Eelmine pyhapäev siin ringi jalutades oli tunne kui Pallel yksi maailmas - Melbourne'i kolmest miljonist ringisebivast ja asjatavast elanikust oli saanud viis järve kaldal pikniku pidavat kohalikku. Karm kukkumine või mis;)Aga otsus pakkida kott ning tulla Jerilderie'sse oli parim, mis minuga juhtuda sai- just taolisi kohti ja taolisi seiklusi ma Austraaliast otsima tulingi.
The Billabong vineyard'st. Päritolult horvaatidest vendade Frank ja John'i orgaaniline viinamarjaistandus, mis toodab nii valget kui punast veini. Vanem vend John on suurim lõuapoolik, keda elus kohanud olen, noorem vend Frank aga kohtlane 40-aastane vanapoiss, kes esmapilgul tundub väga huvitav (ja nägus;)) meesterahvas, kuid teise päeva õhtuks lõputu filosofeerimisega igayhe hulluks suudab ajada. Esimest korda elus töötan siis ehtsas viinamarjaistanduses, kus pea sama kõrged paagid, kui olid Melbourne'i pilvelõhkujad, on täidetud ehtsa veiniga! Töö on raske, palk kehva, aga kõik muu on super. Tuleb lihtsalt tõdeda, et elus ongi nii, et ei saa kõike head korraga ja seepärast tuleb teha valikuid, millest loobuda. Hetkel olen otsustanud veel siin peatuda, kui kaua- ei tea.
Tööst. Iga päev kell 7.45 ootab auto ukse ees, et kella kaheksaks meid põllule viia. Koos minuga töötab veel jaapani 22-aastane balletitantsija Sayaka ning seda liigutust, mida päeva jooksul sadu ja sadu kordi 8 tunni vältel peame tegema, nimetatakse 'chipping'. Termini sisu on see, et iga istik tuleb puhastada kasvudest ja yleliigsetest oksadest ehk midagi analoogset porgandite ja peetide rohimisega.
Vahe aga selles, et chipping toimub kuumuses 28 kraadi varjus, 33-34 päikese all;) Siin on tõesti soe ning see alles kevad- varsti peaks kraadiklaas hakkama pärastlõunal näitama 40! Lisaks meile töötavad farmis alaliselt veel Keith ja Grant - kõige ehtsamad Austraalia farmerid, keda telekas nähtud seriaalidest võite silme ette manada. Ning ausalt öeldes- ilma nendeta oleks töö tundunud äärmiselt masendav ja äärmiselt yle inimvõimete. Keith, kes on 54-aastane eluaegne põllumees ja meiega koos põllul käib, hiilib igal vabal võimalusel meile salaja appi ja hoolitseb selle eest, et me regulaarselt piisavalt vett jooksime. Selline isalik hoolitsus on nii liigutav. Kujutage ette- kurdame talle kogu aeg, et töö raske ning palk niru, ning eile, töönädala lõppedes koju tulles ja riideid pessu viima hakates avastasin, et ta oli mulle lohutuseks 20 dollarise rahatähe mytsi sisse peitnud! Grant aga kutsus meid enda majja elama, sest nii saame kokku hoida iganädalase 120 dollarit majutuse eest makstud raha. Mees ise on uskumatu- 38-aastane farmer, kes kogu oma raha investeerib vintpyssidesse, pyssirohtu ja pystolitesse. Kuid tegemist on tõelise tegijaga, kelle kodu pungil täis erinevatelt võistlustelt kogutud trofeesid ja medaleid. Isegi minul lubati päris pystoliga käsi valgeks saada! Aga nyyd parim osa- neljapäeva õhtul võtsid Grant ja Frank mu kaasa kängurujahile! Na-na-naa- Te ei ole vist Indias käinud!!! See oli äge- saagiks 2 jänest, viis rebast ja känguru. OK,OK - tegemist ei olnud just pärisjahiga;) Sõitsime autoga mööda viinamarjaistandust ringi, valisime prozhektorivalgusega sihtmärgi välja ning Grant lihtsalt tulistas. Ja pärast nägin, kuidas näeb välja uks paljaksnylitud Austraalia rahvusloom ehk naked kangaroo;) Aga maitseb ta tõesti ylihästi. Lisaks pyssilaskmisele olen vahepeal omandanud ka oskuse ATV-ga põldude vahel ringi rallida, sest see on ainuke viis istanduse lõpututel hektaritel ringi liikuda.
Nii et nende hetkede pärast tasus siia tulla. Nendega kaasnevad naha all turritavad ohakaokkad, valutav selg, ärapõlenud nina ning ning umbrohust tekkinud allergia on tegelikult lihtsalt vaid väga hea õppetund, kui lihtsalt raha läheb ja kui raskelt ta tuleb. Nii et jällegi tuleb tõdeda, et emadel on alati õigus- ainult, et ega me ju ei õpi teisiti, kui ikka omal nahal järele proovides;) Ent kui keegi helde sydame ja käega isik meie heaolu parandamise võimalusi otsib, siis saate seda teha, toetades finantsiliselt mu tänase-päeva-viinamarja-bossi website'l http://www.healthy-organic-living.com/organic-wine-store-online.html
P.S. Ja tuli välja, et need loomakesed, keda mina Melbourne's pidasin täissöönud oravateks, on hoopiski opossumid!

2006-11-03T17:12:00.000-08:00

Ehkki 620km kaugusel ootab mind juba winemaker Frank, ei suutnud ma veel kord vastu panna raamatukogusõltuvusele, et paari reaga kirjeldada feelingut, mis kogu Melbourne's praegu valitseb. Nimelt on täna Derby Day- tähtsuselt teine racing day Melbourne Cup järel, mis toimub novembrikuu esimesel teisipäeval. Kogu linn elab ja hingab hetkel yhes rytmis, sest hobuste võiduajamine on täesti midagi erilist siinsete elanike jaoks. Nagu oleks öösel keeratud kella, aga seekord tagasi ja suisa kuni aastani 1930- naistel on soengud sulgede ja tuttidega või muude imetabaste kaunistustega ning kleite ei hakka parem kommenteerima, sest neid on sadu erinevaid, millest yks on fancym ja ilusam kui teine. Mehed nende kõrval on on värskelt pressitud ylikondades, hommikul viksitud kingade ja värviliste lipsudega. Ning kõik on teel Flemingtoni staadionile võiduajamist kaema ning neidsamuseid extra tänaseks päevaks valmistatud uhkeid tualette näitama. Tänavatel on kioskid, kus saab sõlmida kihlvedusid ja trammis kuuled inimesi arutlemas teemal "What do you think who is gonna win Melbourne Cup this year". Keskväljakul myrtsub uhkelt puhkpilliorkester, kellest kyll enamik on pilusilmsed või mustanahalised- ei tea, kas samuti Working Holiday viisaga;) Mõtlesin, et äkki peaks ka oma CV sinna jätma- vahelduseks unistamisele tiitlist dr. Tamm võiks ju proovida hoopis, kuidas kõlab ametinimetus Pasunapuhuja Tamm.
Väga õigel ajahetkel sattusin Melbourne'i, ehkki siit täna juba lahkuda olen otsustanud. õhus on kyll võimalus, et siia lähitulevikus tagasi pöördun, sest neljapäevane cost analyst'i tööintervjuu läks yle ootuste hästi. Olen suht rahul, sest ikkagi esimene tööintevjuu in English- vestlesime yle tunni aja värbamisfirma omanikuga, kes osutus väga meeldivaks vanadaamiks ja siiralt tahab mind näha antud ametikohal töötamas. Samas jällegi päris keeruline dilemma minu jaoks- siduda end kolmeks kuuks tööga, mis tooks sisse enam kui korraliku rahasumma ja oleks mu CV-s väga muljetavaldav või siis pakkida kott, jätkamaks alustatud U-turn'i oma elus, ning minna otsima uusi elamusi õunakorjaja või istandustöölisena.
Kusjuures tööjõuturg töötab siin hoopis isemoodi- meeletult palju on temporary tööd e. tempingut. Töötaksin agentuurile, kes rendib mu välja oma kliendile- nii et omal moel saaks minust selline myydav naine;) Kusjuures töö ajal on keelatud isegi isiklikud telefonikõned, kuna klient ei maksa su eraasjade joonde ajamise eest, rääkimata internetiavarustes surfamise võ lihtsalt "Ma pean arsti juures ära käima" eest. Nii et kord on majas nagu sõjaväes- lõunal käimine on siiski lubatud, aga minuti pealt tuleb kirja panna.
Kuid tänu taevatähtedele või millelegi muule jooksid asjad jälle nagu iseenesest paika ning mul on võimalus liikuda edasi ning kui tõesti tahan, tulla tagasi ja proovida challenge'na kuluarvestaja tööd kontorilaua taga. Nimelt on enne lõplikke otsuseid veel vaja kohtuda omaniku ja finantsjuhiga, kes aga kahjuks nädalasele tööreisile lähevad ja seega pandi ametikoht hetkel ootele. Kuna olen piisavalt kaua suurlinnas paigal olnud ja kontides päris tugevatoimeline rahutus tekkinud, otsustasin siiski edasi reisida. Kuid agentuur hoiab mind asjadega kursis ja võib-olla tulengi tagasi- kõik sõltub selle hetke konkreetsetest asjaoludest. Lihtsalt niivõrd atraktiivne pakkumine- ikkagi tootmisettevõte käibega 160 miljonit dollarit aastas ja 29 000 erineva tootesarjaga. Palganumbrist ei hakka parem rääkima, sest vastasel korral olete kui miilenkid rivistatud esimese homme hommikul Austraalia suunas väljuva lennuki pardal;)
Ent nyyd hakkan liikuma ja kui juhuslikult mõnda aega siia blogisse uusi sissekandeid ei lisandu, siis pole ma mitte kadunud, vaid lihtsalt pärapõrgus asetsev viinamarjaistandus ei oma pysiyhendust modernse intrenetimaailmaga. Still- always remember the words of Forrest Gump's mother that life is like a box of chocolates and You never know what you're gonna get.

2006-11-02T21:17:00.000-08:00

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas synnivad imelised korallirahud, mis snorgeldajaid ja sukeldujaid oma värvikirevusega lummavad? Kaheksandal augustiööl peale esimest täiskuud saadavad kõik korallid osakese endast teele suurde ookeani ja kui need kybemed leiavad sellel rännakul sobiva elukeskonna, siis nad sinna kinnituvad ja nii tekibki uus korallirahu.
Vähemalt nii oli story eilses filmis, mida käisin vaatamas maailma suurimalt ekraanilt IMAX kinos. Paned teate-ise-kyll-need-fotodel-näidatud magicprillid ette ja oledki nagu yks filmi osatäitjatest. Laine randub ja Sul on tunne, et kogu saal uputatakse yhe silmapilguga, raid ujuvad sust mööda ja yle, kilpkonn möödub vasakult ja hai paremalt- amaizing! Meduusid ujusid nii lähedal, et ma spontaalselt sirutasin käe nende katsumiseks ja samal hetkel adusin, et haarasin vaid tyhja ohku, sest tegelikult on film nagu film ikka - suurel linal, ent lihtsalt tänu neile prillidele on tunne, et ise kõige selle keskel asetsed.
Täna sõitsin laevaga mööda Yarra jõge Melbourne'i eeslinna nimega Williamstown- what a perfect day I had! See asub lahe kaldal ja mitte ilmaasjata ei tituleerita "a picturesque town"- vanad kaptenivillad ja pitskaunistustega majakesed, suur jahisadam, lugematul hulgal välikohvikuid. Jalutasin beachil, vaatasin taamal paistvaid Melbourne'i pilvelõhkujaid, sobrasin kaldale kuhjatud korallides ja peletasin pea ymber tiirlevaid kärbseid eemale. See vist ongi Melbourne'i võlu, et siin on kõik korraga ja yhes kohas- yksteise otsa laotud rahamyntide torne meenutavad poolde taevasse ulatuvad kontorihooned, iga suurlinna kohustuslik osa Chinatown, itaalia kohvikud... ent samas poole tunni rongisõidu kaugusel ookeanilained, mustad luiged ja uskuge voi mitte - ristikheina põõsas. Kusjuures täitsa samasugune nägi välja nagu meil kodus! Samuti õnnestus lõpuks ometi sealsamas Williamtown's syya jäätist, mis maitses pea sama hea kui gelatti Veneetsias. Elu nagu hernes või mis;) Eesti tydruk Sille, kes siin juba poolteist aastat on elanud (ja Eesti Vabariigi jaoks kadunud tydrukute nimekirja kantud) ytles samuti, et Melbourne'st paremat kohta elamiseks on raske leida. Siin on oma feeling ja soul ehkki rahvaarvu jargi, mis ulatub yle 3 miljoni, võiks arvata, et tegemist lihtsalt yhe city'ga.
Veel kolmapaeva õhtust kui kohtasin kahte eestlast Sillet ja Katrinit- päris mõnus oli vahelduseks emakeeles suhelda. Kui Teie seal vaid oskaksite hinnata seda väärtusena, et ei pea iga sõna juures ajusid ragistama ja mõne yksiku jargi, millest märksõnana aru saad, kogu story't kiiresti-kiiresti kokku puzzletama enne kui vastaspool adub, et su inglise keel polegi as good as his. Teine äratundmisrõõm oli kuulata, et peamine erinevus, mis siinse yhiskonna ja Eesti yhiskonna vahel esimese hooga meenub, on vabadus kinnisideedest. Reisides kodust kaugemale mõistad, et ei pea olegi nii, et ilma kinnisvara omamata oled eikeegi ja et 25 aastaselt peaks pere kyll juba loodud olema. Kusjuures kõigi nende asjade juures kasutab eestlane tegusõnana "muretsema"- muretseme endale majad ja autod, muretseme endale lapsed jne. Eestlasele on see muretsemisoskus synnihetkel juba seljakotina kaasa antud. Nagu mina- vaevalt jõuavad lennuki rattad maad puudutada, kui juba vaja uurida, kust saaks omale Tax file number'i "muretseda". Relax- kinnisvara saab alati endale yyrida, tax file number'i interneti kaudu taotleda ja lapsed synnivad siis, kui maailmas nii palju ringi reisitud, et on mida neile unejutuna pajatada. Ning yks neist juttudest võiks näiteks olla kirjeldus kylakeses nimega Jerilderi asetsevatest viinamarjaistandustest ja golfiväljakutest.

2006-10-31T19:14:00.000-08:00

ilm.ee andmetel hakkab Teil kodumaal maa vaikselt valgeks minema! Sõitsin täna trammiga peatänavat pidi mööda suurest jõulupuust, mis juba mitmendat nädalat seal sätendamas ehkki väljas hetkel sooja 23 kraadi ja viimane asi, millele mõtled on see, et kas jõuluvana tõesti on olemas või mitte. Teie lohutamiseks võin muidugi öelda, et nädalavahetuseks lubab veidi jahedamat - 18-20;)
Mõtlesin, et hyppan täna vaid korraks raamatukogust läbi, aga jälle on paar tunnikest täis tiksunud siinsetes netiavarustes surfates. Toakaaslasega yksteise päevaplaane järgmiseks päevaks uurides on kysimus alati sõnastatud 'What will You do after the library?" Teine traditsioon, mis alati raamatukoguga kaasneb, on vastasolevast supermarketist 250g mandlishokolaadi ostmine. See on nii delicious - mmmm ... ja allahinnatud;) vaid 2.99. Seega on mul viimase kahe nädalaga kujunenud välja raamatukogu-ja mandlishokolaadi sõltuvus ning sellest lähtuvalt otsustasin, et aitab linnaelust. Eile helistati, kuna pakkumisel oli ametikoht, mis eeldas teadmisi Accesi andmebaasiga töötamisest (palavad tervitused Heikole, kellelt need teadmised peamiselt omandatud said!) ja paluti saata oma CV. Mõtlesin tykk aega ja ei saatnud. Kas ma ikka tulin Austraaliasse tegema seda tööd, mida kodus piisavalt juba on tehtud...well... doesn't sound very exiting.
Alguses siia tulles oli tunne, et ykskõik mis tööd teeks, kui vaid palka makstakse. Nyyd võtan asja veidi rahulikumalt - ei suuda kyll kuskile kööki nõudepesijaks minna ennast pakkuma ning mingit igavat kontoritööd ka ei taha teha. Seega stardin pyhapäeval hoopis kylakesse nimega Jerilderie ja asun tööle seal olevasse viinamarjaistandusse. Tahtsin hirmsasti kirsse minna korjama, aga praegu polevat veel hooaeg ja yldse pakutakse siin all Victorias suht vähe fruitpickingu tööd. Peab minema yles Queenslandi, kus selliseid tööotsi oluliselt rohkem. Käin homme siiski veel ära yhel cost accountant'i tööintervjuul, mis täna kokku sai lepitud, aga põhimõtteliselt on linnaelu piisavalt nähtud ja aeg edasi liikuda. Täna tegin suure pesupäeva ja pakkisin juba osa asju kotti ära. See tähendab kyll seda, et jään ilma yhest olulisimast syndmusest Melbourne Cup'st, mis pidavat 3 ja poolest minutiks seiskama hingamise Austraalia mandril. Hourse racing on siin yks populaarsemaid spordialasid - naised lasevad eraldi kostyymid ja kybarad teha selleks päevaks (suisa ametlikud lilled on määratud erinevatele syndmustele, milleks Melbourne Cupil'l oli minu mäletamist mööda valge roos). Yldse on inimesed siin suht suurlinlikud- tänaval on näha väga palju ylikondades ja lipsustatud meesterahvaid ning trenditeadlikke naisterahvaid.
Esmaspäeval käisin ajaviiteks kinos vaatamas filmi "The Wind that Shakes the Barley"- on Eestis juba jooksnud? Superb! Iiri vabadusvõitlusest ja rasketest valikutest, mille ette elu meid seab. Mõned asjad siin elus lihtsalt ei ole myydavad, kuid seda mõistavad vaid need, kelles peitub raugematu huvi ja soov ka ise muuta maailma oma tegudega veidikenegi paremaks. Sest mõnikord võivad need sinu valikud põhjustada suurt sydamevalu teistele. Igatahes soovitan soojalt. Kusjuures kinopilet siin maksab 14-15 dollarit, aga esmaspäev oli soodus e. 7.50. ökonomisti asi- siin veel eriti otsid võimalusi, kust mida odavamalt, sest kontojääk sulab kui kevadine lumi;)
Hakkan nyyd liikuma, sest saan varsti kokku kahe Melbourne's resideeruva eesti tydrukuga -viimane aeg, sest ausalt öeldes olengi juba hakanud mõtlema inglise keeles. Praktika mõttes ju hea, aga ei kujuta ette mis aasta pärast saab- loodan, et mu taskusõnastik selleks ajaks pole päris kapsaks loetud, sest seda läheb vist tagasi kodumaale naastes sama palju vaja kui siia saabudes. Suur aitäh Haigekassa omadele, kes selle väärtusliku kingituse lahkumisel tegid! Ja puhtad sokid on ka juba paar korda pesust läbi käinud;)

2006-10-29T17:12:00.000-08:00

Seoses kellakeeramisega puudub mul õrnemgi aimdus, palju kodumaal praegu ajamasinad näitavad. Siin igatahes on hetkel 13.45 ja kuna ennem oli ajavahe 7h, Teie keerasite 1 h taha ja meie siin 1 h ette, siis võiks eeldada, et need, kes tõusevad pool viis hommikul, on just äsja ärganud. Aga tegelikult vahet ju pole;)
Istusin täna hommikul rõdu peal, jõin hommikukohvi ja vaatasin, kuidas päike sillerdas kaugusse kaduval veehorisondil. Yllatusega avastasin, et minust on saanud hommikuinimene- tööl käies olid hommikud nii rasked ja alles peale lõunat hakkas midagi kuskil liigutama. Ent nyyd vastupidi- hommikuti tõusen naeratusega silmis, sest ees ootamas tegemised, mis pole mitte kohustus, vaid lihtsalt puhkus ja nauding. Esmaspäeva hommikud ei pea olema sinised, kui sa ise neid siniseks ei ela.
Reedel käisin Victoria parlamendihoonet kaemas - tasuta tour nii et miks mitte;) Kuna peale minu oli veel uudistajaid 2 taani tydrukut, siis kujunes guide'ga väga huvitav 1,5 tunnine diskussioon. Sain päris palju huvitavat teada
- et Victoria osariigis on tõsised veeprobleemid praegu, sest keegi ei ole kunagi enne mõelnud, et joogivesi ka lõppeda võiks (tuli meelde Mehhiko playa, kus esimest korda elus sain karmi õppetunni, et isegi kui kõike muud vajalikku on piisavalt, aga tilkagi joogivett ei ole, siis pole sellel kõigel muul ka erilist väärtust).
- et kogu Austraalias napib meeletult tööjõudu. Majandus kasvab tohutu kiirusega ja maavarasid jagub, aga kuna elanikkond kogu mandri peal on kokku vaid 20 miljonit, siis napib töökäsi, kes selle kõik rahaks konverteeriks.
- et puuviljad on nii kallid, kuna transpordikulud on meeletud. Toodetakse kyll siinsamas Austraalias, aga kui mõelda, et Austraalia=terve manner, siis tõesti transportimine maksab.
- et ei ole paremat kohta elamiseks kui Austraalia:)))

Ja ma ise polegi peale esimese shoki vaibumist mitte hetkeks veel kahetsenud, et niimoodi pea ees tundmatusse vette sai hypatud. Loodame, et tööotsingud samuti yhel hetkel õnneliku happy-end'i leiavad;) Tyypilise eestlasena ei oska ma ju mitte rahulikult relaxida- juba esimene õhtu oli vaja välja selgitada, mis dokumente vaja hakata ajama. Inimesed siin on hoopis teistsugused. See ei ole mingi auaasi, et Sul on kogu aeg kiire ja võõras on mõttekäik, et mida rohkem tööd ning sebimist, seda tublim ja asjalikum oled. Vastupidi- austraallased ise ytlevad, et nad pole eriti kõvad töörygajad ning eelistavad barbecue'd sõpradega beachil paarile lisadollarile öötundide eest kontoris. Eile õhtul toanaabriga päevamuljeid vahetades rääkis ta samuti, et siinne yhiskond ei väärtusta mammona kummardamist ja elatakse iseendale ning oma perele, mitte asjadele. Näiteks alati kui Sa kysid abi, tuntakse siirast huvi, kust pärit oled ning iga vestlus hakkab alati fraasidega "Hello!How are You?". Kusjuures enamikel juhtudel nad on tõega huvitatud are You doing good or not. Muidugi ei saa jätta märkimata, et Victoriat loetaksegi kõige sõbralikumaks maakonnaks siin mandril, kus inimesed on valmid viimase oma hinge tagant andma abivajaja aitamiseks. Ja vaikselt hakkab see omalegi kylge.
Ehkki sealt edasine vestlus võib kujuneda päris heaks ajude ragistamiseks, sest ehkki enda arvates mu inglise keel väga kehva ei ole, siis kohati ei saa ikka mitte muffigi aru! Iga päev loen-tõlgin õppimise mõttes ajalehti või raamatut ning avastan pidevalt, kui vähe tean erinevaid sõnu ning expressioneid. Ja rääkimise osas ei olegi mitte austraallased need kõige hullemad, vaid pigem just UK-st tulijad - katsu sa mingi shotlasega pikemat vestlust arendada! Või siis iirlased- oh mine God! Kuid ostsin omale Ausside slängisõnastiku, nii et kyll varsti tuleb ka minul;)
Laupäeval käisin lõpuks ära Melbourne'i akvaariumis, nii et tänaseks olen oma silmaga näinud nii koaalasid, pingviine ja kängurusid kui ka haisid ja raisid ning stonefishes and cowfishes. Uskuge mind - nad kõik on tõesti olemas!

2006-10-26T22:16:00.000-07:00

Haigekassa special (hoidmaks Teid kursis, mis toimub suures maailmas)
1. Eilne esikylje uudis suurimas päevalehes oli, et auditi kohaselt oli kõige pikem töönädal, mis arstid Victoria osariigis (kus asub Melbourne) tegid, 107 tundi ja pikim nonstop vahetus 37h. Nii et meie doktorid tunduvad olema suht maailmatasemel või mis (palganumbreid ei olnud seal mainitud;) Jälgides praegu aktiivselt tööturu olukorda, tundub, et on kaks ametit, mis toidavad - SAP administraator ja õde. Neile on sadu ja sadu töökuulutusi, samal ajal kui teistele ametikohtadele võib-olla ainult sadu.
2. Meil oli aktuaalne teema tabletiabordi hinnakirja lisamine ja leidsin ajalehest nupukese, et Austraalias yhele arstile antud õigus vastavat systi välja kirjutada. Kuna kõik 20 patsienti see aasta ilma komplikatsioonideta, siis hakatakse taotlema, et riik tulevikus tasustaks võimaluse eest teha kas kirurgiliselt või medikamentoosselt. Kuna võitlus hetkel kestab, on yks teine ravimifirma väga aktiivselt hakanud toimeaine baasil, mida muidu kasutatakse vähiravis, kiiresti analoogset rohtu välja hakanud töötama. Tip of the day: kus tunned raha lõhna, seal ka ravimifirma esindajat juba ees ootamas võid eeldada;)

2006-10-25T21:12:00.000-07:00

Saabusin just äsja pingviinide juurest- te vist ei ole neid ju näinud;)
Kylastatud said eile need maailma väikseimad pingviinid! Sõitsin selleks Melbourne'st daytripiga välja (kusjuures ei ole just minu jaoks taolised lähme-kõik-koos-nyyd-sinna-ja-vaatame-kaks-minutit-vasakule-ja-siis-poolteist-minutit-paremale-ja-nyyd-ruttu-bussi-tagasi yritused). Aga rohkem impressive oli tegelikut yrgne avaookean- ma ei tea, mis imevägi see on, aga vot ookeanikaldale võiks ma jääda tundideks ja tundideks. Nii võimas vaatepilt lihtsalt naelutab yhele kohale ja paneb end tundma armetu tolmukybekesena kivirahnudel purunevate veeseinade ees... Ainult, et meeletu torm- kõik võimalikud soojad riided olid ymber keha mässitud ning seega esimest korda kasutuses õunakorjamiseks kaasa võetud kindad. äärepealt oleks ilma jäänud Pärnu Haigla poolt kingitud töökybarast, kuid sain viimsel hetkel enne peast lendamist äärest veel kinni krabada. Hea kui ykskord kuskile farmi maanudes iseennast pole eelnevalt ära kaotanud;)
Kuid pingviinid ise olid vahvad! Istusime seal ranna peal, nii tuhatkond turistikest ja vaatasime, kuidas nad tulid 8-12-stes kampades merest välja ning tatsusid mõõdukal sammul oma urgude poole. Yks vennike oli vist mingi jamaga päeval hakkama saanud, sest poole pealt pööras ringi ning vudis tagasi lainetesse. Teine pyydis teda kyll peatada, aga didn't succeed. Ja nad tatsuvad nii vahvalt tiira taara tiira taara, ise vaevalt 33 cm pikad ja 1 kg rasked. Well.. ehkki ma ei kujuta ette, mis tunne omal oleks, kui töölt koju tulles ootaks mind ees uudistavad turistid, kes tahavad ränga raha eest näha, kuidas väsinuna kodu poole koperdan;) Nii et aasta tagasi istusin beachil ootasin oma kilpkonni, see aasta pingviinid, järgmine aasta .... any ideas, friends?
Tänase päeva olen veetnud siin kaugel mandril minu teiseks koduks kujunenud raamatukogus. Iga päev paar tunnikest tänu millele hakkab pilt selginema vaikselt tööturusysteemide toimimisest. Sain hommikul kätte oma kauaoodatud makuskohuslase numbri, ilma milleta kuskil jutule ei pääse ja käisin registreerisin ennast ka yhes agentuuris tööotsijaks. Vaatab kas õnnestub saada linnas tööd ja kui ei, siis koputan järgmise nädala lõpus mõne farmi ukse peale. Ehkki vaadates siin olevaid backpackereid on vist minu loomuses liiga palju eestlase murelikkust. Nad pidid pikali kukkuma, kui ma juba esimene õhtu uurisin, et kuidas Maksuametis arvele võtmine käib. Enne 3-4 nädalat relaxingut ei ole kombeks kyll liigutama hakata.
Ja yks yllatav juhtum - hostelis suvaliste austraalia poiste kysimusele "Kust tulek" vastates, et Eestist, oli nende reaktsioon, et muidugi me teame Eestist. Teil oli ju seal see rallisõitja Marko Märtin. Vot mis meie väiksele kodumaale siin kuulsust toob - vahet pole, kelle me presidendiks upitame, olulised on hoopis evergreen jalgpall ja rallisõit;)

2006-10-23T22:37:00.000-07:00

Lõpuks ometi on soe!!! Täna siis esimene päev, kui mõtlesin, et peaks välja otsima oma päikesekreemi ning tossud ja sokid lahtiste kingade vastu vahetama. Kusjuures tip of the day teistele - tõesti ei tasu Austraaliasse tulles kaasa vedada riideid, kuna hulga lihtsam on need siit osta, sest hinnad on pea meie tasemel.
Oi aga te peaksite nägema seda tuba kus ma elan!! Hostel iseenesest on väga viimase peal- arvan, et parim, kus ma yldse kunagi peatunud olen. Isegi triikrauda on võimalik kasutada! Suht puhas-korras ka. Yks ainuke viga- elan toas, mis asetseb täpselt eliitnightclubi peal;) Ja kuna muusika, mida siin kuulatakse, on suht sarnane sellega, mida meiegi tänavatel BMW akendest valjuhäälselt lastakse, siis võite ette kujutada, millised peaga- vastu-seina-haamriga-vastu-lauda rytmis mu unenäod saabuvad. Nagu kiuste olen ikka veel kylmetanud, nii et pagen ise hoopis hosteli kööki kummeliteed jooma ja raamatut lugema. Eile hakkas selline piinav köha, et ei jaanud muud yle, kui ronida apteeki, ehkki oleks vist pidanud Mõttele tellimuse esitama pudeliposti teel vajalikud medikamendid saata, sest tavalised köhatabletid (50 tk) maksid mulle pea 150 EEKu- no et nad seda väärt ka oleksid. Nii et apteegis saad kindlasti aru, et tegemist ei ole mitte Eestimaaga;)
Teine hetk selle fakti adumiseks on igahommikune trammisõit kesklinna, kui möödun pilvelõhkujate kvartalist - nad on toesti suured ja ulatuvadki pea pilvedeni!
Aga veel sellest toast, mille kohta juba automaatselt tõesti 'kodu' olen hakanud ytlema. Hommikul silmi avades on esimene asi, mida näen, palmid ja beach. Tõsimeeli! Ei aja udu. Isegi mõtlen veel, et äkki kõik on siiski unenägu, mis lõppeb aknatagusest tuvide kudrutamisest tingitud ärkamisega, vaatega varahommikustest halladest valgele Mustamäele....
Hetkel aga elan siiski veel mitte koos tuvide, vaid kahe sakslase, ameeriklase ja austraalia hiinlasega. Viimane on eriti armas ja sõbralik nagu yldse kõik austraallased. Kuid vaatepilt, mis mind jätkuvalt hammastama paneb, on need meeletud riiete- ja kingakohvrid, mis ylejäänutel kaasas on. They are huge! Pakun, et ameerika tydrukul on pea 10 paari kingi kyll, kleitidest ja sinna juurde sobivatest pärlikomplektidest ei hakka rääkimagi. Kõik samas tulnud siia WH viisaga. Huvitav, kes sinna farmitöödele õunaistandustesse lõpuks jõuavad, sest taolisi garderoobe kyll kaugemale kui esimesse taksopeatusesse pole võimalik transportida!

2006-10-21T00:01:00.000-07:00

Ja nuud siis juba kohal;)
Karm oli see reis, vaga karm, aga loodan, et ma'ng va'a'rib ku'u'nlaid. Algus oli sipska ehmatav, sest vajadusest kogu aeg meeles pidada asjad, mis enne minekut tegemist vajavad, oli pea nii pulki ta'is, et kolmapa'eva hommikul lennujaama joudes avastasin ullatusega, et ohhoo- koik asjad on kaasas ning ainuke asi, mis puudub, on lennupilet Austraaliasse;) Natuke na'rvipinget aga olukord sai lahendatud- nii hea on elada vaikses e-riigis, kus koik asjad arvuti teel saab aetud! Ent jargmine jama ootas juba Helsingis-istusin seal Londoni lennukisse ja lasin silma rahulikult looja teadmisega, et kolme tunni parast olen juba jargmises peatuskohas. Tunni aja parast tegin silma lahti ning u'llatus, u'llatus- ikka Soome panoraam! Lihtsalt hoiti 1.40 lennukit maa peal, kuna polnud prioriteetne lend;) OK, saime lopuks ohku ja jouame Londoni kohale ning siis teatab kapten, et prioriteedid vahepeal muutusid ning seetottu tuleb ohus oodata pool tundi maandumisluba, kuna esmajarjekorras lubatakse maalt ohku tousta. Unbelievable! Mul aeg tiksub, sest lendude vahetamiseks arvestatud varu 3h kuivab suisa silmnahtavalt kokku. Peale moningast ootamist saime siiski maandutud ja kuna toll kais suht kiiresti, istusin varsti juba lennukis, mis la'bi Hong Kongi mu oma unistuste maale lopuks pidi viima . Aga suht napilt laks;) Ja see vist ongi lennunduse "hea tava", et enne lendu inimestele anda vaike jarelemotlemise aeg, sest ega Londonist Hong Kongi minevas lennukis pidi jalle ootama tunnikese! Tegelikult siis enam vahet polnud, kas lend kestab 12 voi 13 tundi, sest labi vottis anyway. Ja peale viimast 9h lendu Hong Kongist Melbourne'i oligi koik! Minu surmani kardetud tolliametnikud tundsid vaid huvi, kas midagi suua on kaasas. Ju siis oli koht tuhi, aga kuna ma ausalt koik soogi olin juba eelnevalt erineval moel ara havitanud, vastasin 'ei', mille peale vastati 'That's it- go ahead'. Ja oligi 'Welcome to Australia'! Ise ka veel shokis, et olengi siin;)
Aga kulm on!!!! Eile oli korralik torm ja ostsin koik soojad riided valja, aga ikkagi kulmetasin, nii et lahen nuud koju, kuna raamatukogu, kus hetkel istun, pannakse kinni. Sain hea vihje toanaabritelt, et siin saab tasuta internetti kasutada. Voimas ehitis iseenesest- saal saali jarel tais raamatuid ja oppureid ning vahe meie omadega selles, et toolid on nii mugava!. Mitte nagu meil omal ajal kui Ulikooli Raamatukogus tuli silma loojalaskmiseks pea nagu kovale saunalavale toetada;)

2006-10-02T06:35:00.000-07:00

Ja varsti ongi minek;)